Elas kord üks kala, kellel oli kolm jalga. Juba lapsest peale narrisid teised kaelkirjakud teda lehmaks, kuid kala see ei heidutanud, sest tema ema oli talle nende isast just maitsvat lõhesuppi valmistanud. Söömine tõstis väikese kala tuju alati ning tekitas temas gaase. Korraga kukkus tema ema laest läbi, otse kuu peale ning põles tuhaks. Kala oli kurb, sest ta oli oma supi lõpetanud, kuid tal ei olnud enam ema, kes seda juurde tooks. Kala võttis oma sokist taskulambi ning läks mööda maailma rändama. Kui ta lõpuks Pluutole jõudis, nägi ta oma ehmatuseks kalu, kellel oli kuus jalga. Kala naeratas ja hüüdis: "Kenad luiged teil!" See tõstis ta enesetunnet, sest varem veel ei olnud ta kohanud kedagi suurema puudega, kui ta ise.
Maailm on ikka suur ja lai, mõtles ta ning seadis oma sõrad Eesti poole. Eestis nägi ta palju paljaid naisi, kellel rinnad suuremad kui varbad, aga üldiselt talle seal meeldis, sest nuga ei lõika. Kuid siis juhtus midagi ootamatut, mida ta isegi ilmsis poleks ette osanud kujutada. Keset teed seisis Ants, aga see ei olnud tavaline Ants, vaid tal oli särk seljas. Särgi peale oli musta tindiga trükitud sõna "Kaval".
Seda nähes oli väike kala nii hirmul, et ta hüppas kohapealt järgmisesse päikesesüsteemi ning sellest ajast saati ei ole keegi kolme jalaga kalu kohanud, kuid müüdid räägivad, et Maximas on kaval ants kampaaniahinnaga.
reede, 6. detsember 2013
Forgotten Memories (Part 10 - Final)
Kui Silver silmad avas, oli tema elust 5 aastat möödunud. Ta istus bussis, kus oli väga ebamugav kirjutada, aga see oli ka viimane kord. Ausalt öeldes ei tahtnud ta meenutada, mis nende viie aastaga juhtus. Oma telefoni avanedes vaatas talle vastu ainult üks kontakt, kuid seegi oli tema kõnesi viimased aastad ignoreerinud. Silver oli kaotanud kõik, mis tal kunagi oli - sõbrad, keda tal tegelikult ei olnudki, armastuse, millest ta ainult unistada võis ja kirjaniku talendi, mille kohta ma halvasti öelda ei taha.
Ta logis oma telefonist skype`i kust ta lootis kedagi veel leida, aga enamus tema kontakte oli ta kustutanud või suurest hirmust, et ma nendega rääkima hakkan, üldse uue konto teinud. Korraga märkas Silver, et on oma peatusest mööda sõitnud kuna olid end facebook`i unustanud ja pidi nüüd koju kõndima oma 10km. Koju jõudes ütles vanematele, et jäi bussis magama, et liiga häbi ei oleks. Kuna Silveril sõpru ei olnud, olid tal ainult unistused, mis panid teda Meru igatsema, aga teades et Meru tema kõnedele ei vasta, proovis ta õnne tema venna Rolandiga. Silveri üllatuseks võeti see kõne vastu ja juba ennem, kui ta midagi Meru kohta küsida jõudis, kuulis ta taustalt tema hüüdu: "emma, lõpeta peaga vastu seina jooksmine või jääd lolliks nagu su isa!".
Silver mõistis, et Meru on vahepeal emaks saanud. Ta mõtliskes, kas see laps võiks tema oma olla kuna oli Meruga kunagi ühes voodis maganud, aga nagu oleks tema mõtteid loetud, sai ta vastuseks Uno, mille järel ta kõne katkestas. Silver eeldas, et Meru oli ta oma elust jäädavalt välja tõuganud ja enda eluga edasi läinud nagu kõik teisedki tegelased siin seerias. Suurest kurbusest vajust ta tagasi sügavasse unne, lootes vaid, et tema prints ennem järgmist aastat teda suudlusega üles äratama tuleb.
Ta logis oma telefonist skype`i kust ta lootis kedagi veel leida, aga enamus tema kontakte oli ta kustutanud või suurest hirmust, et ma nendega rääkima hakkan, üldse uue konto teinud. Korraga märkas Silver, et on oma peatusest mööda sõitnud kuna olid end facebook`i unustanud ja pidi nüüd koju kõndima oma 10km. Koju jõudes ütles vanematele, et jäi bussis magama, et liiga häbi ei oleks. Kuna Silveril sõpru ei olnud, olid tal ainult unistused, mis panid teda Meru igatsema, aga teades et Meru tema kõnedele ei vasta, proovis ta õnne tema venna Rolandiga. Silveri üllatuseks võeti see kõne vastu ja juba ennem, kui ta midagi Meru kohta küsida jõudis, kuulis ta taustalt tema hüüdu: "emma, lõpeta peaga vastu seina jooksmine või jääd lolliks nagu su isa!".
Silver mõistis, et Meru on vahepeal emaks saanud. Ta mõtliskes, kas see laps võiks tema oma olla kuna oli Meruga kunagi ühes voodis maganud, aga nagu oleks tema mõtteid loetud, sai ta vastuseks Uno, mille järel ta kõne katkestas. Silver eeldas, et Meru oli ta oma elust jäädavalt välja tõuganud ja enda eluga edasi läinud nagu kõik teisedki tegelased siin seerias. Suurest kurbusest vajust ta tagasi sügavasse unne, lootes vaid, et tema prints ennem järgmist aastat teda suudlusega üles äratama tuleb.
reede, 21. mai 2010
Anime eri - Minu Top 10
Ma usun, et ma olen piisavalt sobiv anime hindamiseks ning selle kritiseerimiseks objektiivsest vaatenurgast, sest olen aastatega nii mõndagi näinud kuigi maitsed on erinevad ning oleks võimatu leida inimest, kelle edetabel näeks välja täpselt samasugune.
Minu nähtud anime hulka kuuluvad: (Seisuga 24. Mai 2010)
99 animesarja
26 OVA
62 animefilmi
13 anime specialit
Kokku 3322 episoodi
Anime vaatamist alustasin alates 2007 aasta suvest.
Kõige raskem valik langes viimase nelja peale, sest valiku hulk oli suur, kuid üritasin valida võimalikult erinevate žanrite parimad.
PS! Ma panen selle teksti oma uurimustöösse. ;o
Code Geass – Lelouch the Rebellion
Osasi: 25
Eetris: 6. Oktoober 2006 kuni 28. Juuli 2007
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 17+ (esineb vägivalda ja vandumist)
Lühitutvustus:
Peale Jaapani vallutamist Britannia poolt, saab riigi nimeks „Area 11“. Noor Lelouch, Britannia õpilane, kes elab Jaapanis, satub kogemata kohaliku terrorirünnaku sisse, mis on suunatud Britanniale, taasühinedes oma lapsepõlve sõbra Suzaku ja kohtudes salapärase tüdrukuga C.C. Olles nurka surutud, elu ja surma olukorras, nõustub Lelouch vastu võtma võime, mida C.C. talle pakub – võime, mille abil võib panna ükskõik keda, tegema ükskõik mida. Britannia tegude eest tema pere vastu, valdab Lelouch`i kättemaksu janu ning ta plaanib sõda. Kasutades oma uut võimet ja taktikalisi oskuseid, võtab Lelouch Endale varjunime Zero, et täita oma lapsepõlve lubadus ja hävitada Britannia.
Minu arvamus: (10/10)
Iga episood jätab lahtisi otsi ning toob mitmeid üllatavaid pöördeid, mis paneb osa lõppedes tahtma sellele järge näha. Põnevus draama, milles suur osa tugineb emotsioonidele nagu armastus, vihkamine ja kättemaks, kuid oma osa leiab ka koolielu ja mingil määral komöödia. Suurim tugevus sarja juures minu jaoks oli tegelaste areng. Keegi ei jää selliseks nagu ta alguses on – nad muutuvad ning seda pidevalt. Miinuseks võiks lugeda seda, et selles animes on põhiosa ka robotitel, mida inimesed kontrollivad ja mille abil seda niinimetatud sõda üldse peetakse. Üldiselt ei meeldi mulle robotid ehk „mecha“ animed, aga selles kontekstis ei häirinud need mind üldsegi ning tegid kogu atmosfääri kohati isegi nauditavamaks ja kui mõelda nagu peategelane Lelouch, siis võib öelda, et kõik robotitega seotud on nagu malemäng, mis vajab võitmiseks taktikat ja just see „male element“ oli midagi, mis tegi selle anime minu jaoks erakordselt huvitavaks.
Esimene hooaeg viib tegevuse ainult poole peale, kuid sellele järgnev „Code Geass - Lelouch the Rebellion R2“, mis võtab aset aasta hiljem, samuti 25 osaline, mis oli eetris 6. Aprill 2008 kuni 28. September 2008, viib loo lõpuni.
Death Note
Osasi: 37
Eetris: 4. Oktoober 2006 kuni 27. Juuni 2007
Kestvus: 23 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 17+ (esineb vägivalda ja vandumist)
Lühitutvustus:
Ühel tavalisel päeval leiab Light Yagami musta märkmiku, mille kaanel on kirjas „Death Note“. Sellel märkmikul on võime tappa ükskõik kes, kelle nimi sinna kirjutatud on. Selle märkmiku uue omanikuna tulevad Light`is esile tema sügavad soovid – soov puhastada maailm kurjusest ja rämpsust, mida ta üritab saavutada mõrvates suurel hulgal kurjategijaid. Kui maailm hakkab selle tundmatu tapja olemasolust aru saama, tuuakse legendaarne dektektiiv L juhtumit lahendama, alustades nende kahe vahel kassi ja hiire mängu. Kes suudab teineteise identiteedi esimesena välja selgitada, on võitja.
Minu arvamus: (9/10)
Paljud võrdlevad seda Code Geass`iga kuna mõlemas on peategelased väga intelligentsed ning omavad ühte kindlat supervõimet, kuid need kaks on ka ainukesed näitajad, mis neid ühendavad. Juba esimestel minutitel olin ma selle sisust täielikult haaratud, mis on ka sarja tugevaim külg. Tegemist on pideva üksteise ülekavaldamisega, mis on teostatud väga osavalt ja nauditavalt. Umbes poole peal aga hakkasid asjad minu silmis allamäge liikuma ühe teatud sündmuse pärast. Kui peaks veel ühe miinuse välja tooma, siis oleks see tegelaste areng. Minu jaoks muutus selle anime jooksul ainult peategelane Light, kes alustas tipphinnetega ülikooli õpilasena ning lõpetas... Kuid siinkohal tulebki mängu sisu ülesehitus, mis heastab oma unikaalsusega kõik halva ning kui ma peaks soovitama animet kellelegi, kes ei ole oma jalaga veel anime maailma astunud, siis oleks just „Death Note“ see, mida ma neile esimesena soovitaksin.
Higurashi no Naku Koro ni
Osasi: 26
Eetris: 5. Aprill 2006 kuni 27. September 2006
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 17+ (esineb vägivalda ja vandumist)
Lühitutvustus:
Maebara Keiichi, kes kolib väikelinna Hinamizawa, veedab oma päevad õndsalt koolis, mängides tihti oma kohalike sõpradega. Kuid välimus võib olla petlik. Ühel saatuslikul päeval kuuleb Keiichi mõrvast, mis toimus Hinamizawas. Sellest alates hakkavad kohutavad sündmused Keiichi ees paljastuma ning ta hakkab mõistma, et tema lähedased sõbrad ei pruugi olla sellised nagu nad paistavad. Põhineb ühel amatöör-müsteeriumi mängul ning sari on jutustatud erinevates stsenaariumites.
Minu arvamus: (9/10)
Iga stsenaarium on tavaliselt jagatud neljaks osaks, mille esimene pool on täis komöödiat, kuid alates teisest poolest lähevad asjad tõsiseks ja väga vägivaldseks. Tegemist on mõrvamüsteeriumiga, mille stsenaariumid on pealtnäha erinevate motiividega ning sooritatud erinevate inimeste poolt, kuid kõiki neid ühendab üks kindel võtmeasi, millele leiab seletused alles teisest hooajast „Higurashi no Naku Koro ni Kai“, 24 osaline, mis alustas eetrisse tulekut 5. Juuli 2007 ning lõpetas 15. Detsember 2007.
Kõigi nende episoodide juures mängib suurt osa kannatlikkus ja soov leida lahendus, sest vaadata 26 osa nii, et sinu pead jäävad valitsema ainult küsimused, võib kujuneda päris raskeks, kuid need, kes selle teekonna lõpuni vastu peavad, ei kahetse. Sisu ülesehitus on üks keerukamaid, kuid kõigest aru saades üks lihtsaim ja osavaim. Kõik tegelased on väga meeldejäävad ning igaüks mängib neist tähtsat rolli. Psühholoogilisest seisukohast võtaks see anime minu edetabelis esikoha, tuues esile mitmekülgseid emotsioone, alustades naermisest kurbuseni, lõpetades õuduse, mõtlikuse ja põnevusega.
Clannad
Osasi: 23
Eetris: 4. Oktoober 2007 kuni 27. Märts 2008
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Okazaki Tomoya - kohustustest kõrvalehoidja, leides et elu on igav ja uskudes, et ta ei saavuta kunagi midagi suurt.
Koos oma sõbraga Sunohara, ignoreerivad nad kooli ja plaanivad oma keskooli päevad ära raisata.
Ühel päeval kooli kõndides, möödub Tomoya noorest tüdrukust, kes omaette midagi pobiseb. Tüdruk hüüatab: „Anpan!“ (Populaarne Jaapani toit), mis püüab Tomoya tähelepanu. Ta avastab peagi, et selle tüdruku nimi on Furukawa Nagisa ja et ta hüüatab asju, mis talle meeldivad, et ennast motiveerida. Nagisa väidab, et nad on nüüd sõbrad, kuid Tomoya kõnnib minema nagu poleks midagi juhtunud.
Kuid peagi hakkab Tomoya seda tüdrukut aina enam ümber kooli kohtama ja peagi nad sõbrunevad. Tomoya saab teada, et Nagisa on pidanud koolist palju puuduma oma raske haiguse tõttu ja et tema unistuseks on taaselustada kooli draamaklubi. Väites, et tal ei ole mitte midagi paremat teha, nõustub Tomoya teda selles aitama koos nelja teise tüdruku abiga.
Veetes aega nende tüdrukutega, hakkab ta neid paremini tundma ning õpib ka nende probleemide kohta. Püüdes aidata igat tüdrukut nende takistustest üle saada, hakkab ta mõistma, et elu ei olegi nii igav, kui ta arvanud oli.
Minu arvamus: (9/10)
Esimene asi, mis mulle selle anime juures silma hakkas, oli selle visuaalne külg. „Kyoto Animation“ oli mulle ennemgi oma toodanguga huvi pakkunud, kuid see oli midagi erakordselt ilusat. Minu jaoks on tegemist kõige südantliigutavama animega, mis sisaldab endas piisaval hulgal komöödiat, draamat, romantikat ja muidugi suurel hulgal koolielu. Teine tugev külg Clannad`i juures on tagatausta muusika, mis oli igasse stseeni perfektselt paigutatud. Kui mõelda, et tegemist on sarjaga, mis räägib draamaklubi elustamisest, ei pruugi see kõige huvitavam tunduda, kuid kõige tähtsama osa minu jaoks moodustasid tegelaste omavahelised suhted ja nende arenemine. 2. Oktoober 2008 kuni 26. Märts 2009 oli eetris selle järg „Clannad ~After Story~“, 24 osaline, mille tegevus võtab aset kohe pärast esimest hooaega, keskendudes põhiliselt Tomoya ja Nagisa vahelistele suhetele. Kuigi sellest järjest on eemaldatud komöödia ja valdav osa on draamal ning romantikal, siis Clannad`i fännidele osutus teine hooaeg isegi nauditavamaks ning ka mina pole siin erandiks.
Kino`s Journey
Osasi: 13
Eetris: 8. Aprill 2003 kuni 8. Juuli 2003
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Põhineb Keiichi Sigsawa hitt-mangal, mis räägib Kino seiklustest, kelle kaaslaseks on rääkiv mootoratas. Nad reisivad mööda maailma ja õpivad selle käigus palju ka enda kohta. Episoodilise stiiliga anime, milles peaagu iga osa on niiöelda „uus päev“, milles Kino ja tema rääkiv mootoratas nimega Hermes võtavad ette teekonna järgmisesse kohta.
Minu arvamus: (9/10)
Tegevuse ja sisu asemel on põhirõhk asetatud atmosfäärile ja dialoogidele.
Minu kirjeldus tegelasele Kino – rahulik, vaikne, ensekindel, üritab ennast mitte segada teiste ellu ja probleemidesse, isegi kui see teda häirib.
Selle anime maailm on jagatud riikidesse, mida mööda Kino rändab. Igas riigis on omad tavad, reeglid ja isegi tehnoloogia areng täiesti erinev. Minule suutis see anime näidata, millised on erinevad inimühiskonnad ning millised on nende väärtushinnangud. Kuigi seal kajastatavaid isikutüüpe päriselus vaevalt leidub, siis analoogsete näidete toomine oleks küll võimalik. Kino`s Journey on midagi, mis pani mind mõtlema terve maailma üle, eelkõige sellest, kui palju erinevate maailmavaadetega inimesi on olemas ning miks nad on endale sellised uskumused valinud. Sõnadega on seda kõike raske seletada ning sellest aru saamiseks tuleks seda ise vaadata ja kuigi põhirõhk on suunatud 13+ vanustele, siis minu arvates suudab seda nautida ainult vanem audients, kellele meeldib mõelda asjadest, mille üle mõtlemine ei ole seda väärt, kuid tekitab meis siiski huvi, sest nagu juba öeldud, puudub kogu sarjal sisu ehk niiöelda „finiš“, kuhu kõige selle lõppedes jõudma peaks. Kokkuvõttes suutis Kino`s Journey mulle väga meeldiva mulje jätta ning pani tahtma, et sellel rohkem episoode oleks.
Monster
Osasi: 74
Eetris: 7. Aprill 2004 kuni 28. September 2005
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 17+ (esineb vägivalda ja vandumist)
Lühitutvustus:
Kenzou Tenma – geniaalne ajukirurg, kes töötab Saksamaal, päästab ühe väikese poisi elu, keda on lastud pähe. Seda tehes hävitab ta oma karjääri haiglas ning tema kihlatu jätab ta maha. Kui haigla direktor ja haiglapersonali arstid äkitselt mõrvatakse, saab Tenma uue võimaluse, kuid muudab ta ka mõrvade peamiseks kahtlusaluseks. Elu läheb Tenma jaoks edasi ning päästes haiglas inimesi, tuleb talle tagasi rõõm olla kirurg.
Aastaid hiljem satub vigastatud varas sinna haiglasse. Peale seda, kui Tenma tema elu päästab, avastab ta, et see varas on seotud sarimõrvadega, mis Saksamaal toimuvad. Äkitselt on Tenma kogu asjasse seotud, kui see väike poiss, kelle elu ta kunagi päästis, selle varga külmavereliselt tema silme all tapab. Nüüd peab Tenma oma nime puhastama, uurima selle poisi kohta ning arutama elu väärtuse üle.
Minu arvamus: (9/10)
Esimesed asjad, mis selle anime juures silma jäävad, on sünge atmosfäär ja ebatavaline animatsioon võrreldes sellega, mida tänapäeval valdavas osas tehakse.Tegevust toimub vähe ning suurt osa mängivad pikad tekstid. Kõige suurema plussi saavad siin ideed. Sisu ülesehitus on aeglane, kohati isegi veniv, kuid väga realistlik. Palju oli ka neid aspekte, mis olid väga hästi välja mõeldud ning mis muutsid Monster`i minu silmis kõige paremini üleskirjutatud sisuga animeks. Tegelaste areng on keskmine, kuid nende osatähtsus suur. See on üks anime, mida ei tohiks korraga palju vaadata, sest muidu võivad sisse tulla igavuse hetked nagu juhtus mul. Enne selle alustamist olin ma pisut skeptiline, sest tol hetkel tahtsin ma midagi lühemat vaadata, kuid ma ei kahetse, et lõpuks ikkagi ümber mõtlesin, sest Monster on olnud minu jaoks üks suurimaid anime elamusi ning selle lõppedes pani see isegi mind inimelu väärtuse üle mõtlema.
Gintama
Osasi: 201
Eetris: 6. Aprill 2006 kuni 25. Märts 2010
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Sakata Gintoki on samurai, kes elab ajas, kus samuraisi pole enam vaja. Et probleeme juurde tuua, valitsevad seda aega tulnukad. Kagura ja Shinpachi elavad koos Gintoki`ga ning kolmekesi võtavad nad vastu erinevaid tööotsi, et teha maailmast parem paik... ja et maksta üüri.
Minu arvamus: (8/10)
Kui enamus lühemad komöödia kallakuga animed ei suuda oma huumorit lõpuni säilitada, siis Gintama oma suure koguse juures seda teeb. Kuigi Gintama eesmärk on eelkõige vaataja naerma ajada, on hetki, kus asjad võivad tõsiseks minna ning isegi kurvaks, kuid alati tuleb ka see õnnelik lõpp. Gintama tugev külg seisneb tema tegelastes. Tegelasi on siin väga palju ning enamus neist on väga meeldejäävad ning huvitavad, oma naeruväärsete isiksuste poolest ja kui üldiselt tekib igas animes ainult üks lemmik tegelane, siis siit olen mina endale leidnud neli. Miinuseks võiks lugeda seda, et Gintama`s puudub kindel sisu, kuid sellegipoolest suudab see täies koguses meelt lahutada. Minu jaoks asendamatu komöödia kuningas, mis suudab igasuguse halva tuju hetkega ära viia ning hea tuju veelgi paremaks muuta.
One Piece
Osasi: 451 (Seisuga 17 mai 2010)
Eetris: 20. Oktoober 1999 kuni ? (Tehakse juurde)
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
22 aastat tagasi, lahkus maailmast legendaarne piraat Gol D. Roger, jättes maha varanduse, mida ta ise kutsus „One Piece“ ning selle leidja saaks endale tiitliks „Piraatide kuningas“.
Sellest uudisest hämmastunud, võtab noor Monkey D. Luffy endale eesmärgiks leida kaaslased teekonnaks One Piece´i suunas, et omandada „Piraatide kuninga“ tiitel.
Minu arvamus: (8/10)
Kuna tegemist on Shounen`iga, mida peetakse võibolla liiga lapsikuks, on tegemist ikkagi ühe erakordse animega.
Mäletan, et ka mulle hakkas alguses see kõik vastu, alates animatsiooniga ning lõpetades lapsikusega ja tegelaskujudega, kes mulle esmapilgul üldse muljet ei avaldanud, kuid nüüd tagantjärgi mõeldes ei saa ma enam aru, miks see nii oli. Ma küll ei mäleta, millal see juhtus, aga ükshetk uuenes animatsioon paremuse poole, tegelased muutusid väga huvitavaks ning lapsikus asendus sügavate tunnetega, millest kõige suurem tähendus oli sõprusel. Luffy, kes ei anna kunagi alla, ükskõik kui võimatus olukorras ta ka ei oleks, on alati valmis oma meeskonna eest seisma ning neid kaitsma. Kuid see ei kehti ainult Luffy kohta, vaid kogu meeskond, keda alguses küll ainult mõni on, areneb aja pikku. Nad saavad tugevamaks, targemaks ning nende vaheline sõprus näib olevat purunematu. Jaapani keeles on üks tore sõna „nakama“, mis otsetõlkes tähendab kaaslast, kuid on tunnete poolest sügavama tähendusega, kui sõprus ja just see ühendabki kogu seda meeskonda. Oma osa selles animes leiab ka suurel hulgal komöödiat. Kõik liikmed meie peategelase meeskonnas on unikaalsed, oma erinevate iseloomude ja oskustega. Kõigil neil tegelastel on ka oma erinevad unistused, mida nad tahavad teoks teha ning minu jaoks ongi kõige huvitavam näha, kas see neil ka õnnestub ning kui jah, siis kuidas ja mis teekonna nad selleks läbima peavad. Ma jätsin anime vaatamise oma 440-ndate osade juures pooleni, kuid olen pädev mangat edasi lugema, sest sisu areneb mangas kiiremini ja kuigi ma pooldan liikumist ja heli, siis see on tõestuseks, et One Piece on midagi, mis on minu südame võitnud.
Pean ka mainima, et „Kariibimere Piraadid“ on oma algse idee siit saanud.
ef – a tale of memories
Osasi: 12
Eetris: 6. Oktoober 2007 kuni 23. Detsember 2007
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Jõuluõhtul võtab üks tüdruk Hirono Hiro ratta, et saada kätte varas, kes varastas ta koti. Hiro jookseb talle järgi ning avastab ta peagi teadvusetult ning sealt kõrval oma ratta, mis on rikutud. Tüdruk nimega Miyako Miyamura ärkab varsti ning nad jäävad rääkima. Pärast seda, kui Hiro on kontrollinud, et tüdrukuga on kõik korras, veedavad nad jõuluõhtu koos. Hiljem avastab Hiro, et nad õpivad samas koolis ning nad hakkavad üha enam koos aega veetma ja peagi areneb Miyako`s kiindumus Hiro vastu. Kei Shindou – Hiro lapsepõlve sõber, kes on temast juba ammu sisse võetud, muutub armukadedaks ning sellele järgneb armukolmnurk.
Anime räägib ka Renji Asou loo. Ühel päeval kohtab ta tüdrukut nimega Chihiro Shindou ühes mahajäetud rongijaamas, kes on Kei kaksikõde. Kuigi tüdruk on häbelik, saavad nad hästi läbi ning kohtuvad igapäev. Kuid Renji avastab, et Chihiro elas aastaid tagasi üle autoõnnetuse, mis jättis ta puudega ja mille tõttu tema mälu kestab ainult 13 tundi. Renji saab veel teada, et Chihiro unistuseks on kirjutada novell ning olenemata sellest, et ta teab tema raskest olukorrast, otsustab Renji aidata tema unistust ellu viia.
Minu arvamus: (8/10)
Armastus, tragöödia, kurbus – midagi, mis ajab kindlasti nutma ning „ef – a tale of memories“ on üks neist, mille põhiosaks on need kolm elementi. Seda vaadates tekib tunne nagu vaataks pealt, kuidas erinevad inimesed üritavad kõigest väest, et ületada oma takistused ning saada soovitud, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt. Minu jaoks kõige üllatavam selle anime juures on see, et tegu on peaaegu tundmatu toodanguga, kuid kogu selle kvaliteet, animatsioon ja erakordselt ülesehitatud stseenid olid lihtsalt suurepärased. Ma ei oska sellest seeriast absoluutselt mitte ühtegi negatiivset külge välja tuua. Oma eripära poolest on tegemist parima romantilise animega, kuid minu jaoks oli see kohati lihtsalt liiga kurb. 6. Oktoober 2008 kuni 22. Detsember 2008 oli eetris selle järg „ef – a tale of melodies“, mis kajastab esialgseid peategelasi kõrvaltegelastena ja vastupidi ning jutustab nende lood. Esimene hooaeg jättis mulle parema mulje, kuid kiindumus esimese vastu sundis ka teist vaatama.
Trigun
Osasi: 26
Eetris: 1. Aprill 1998 kuni 30. September 1998
Kestvus: 25 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Trigun võtab aset kauges tulevikus, mahajäetud planeedil. Vash the Stampede on revolvri kangelane ning legendid tema kohta on nii halastamatud, et tema eest on välja pandud 60 billionit dollarit. Kuulujutud tema saabumisest võivad panna terve linna evakueerima, kuid päriselt ei ole Vash the Stampede selline mees nagu kuulujutud tema kohta räägivad. Mõistatuslik ja vastuoluline peategelane Trigun`is on tegelikult kangelasliku iseloomuga ning kohati lausa täielik idioot.
Minu arvamus: (8/10)
Trigun on midagi, mida nimetatakse klassikaks, midagi mis peab igal anime fännil vaadatud olema.
Kuna tegemist on ühe vanemat sorti animega, ei ole ka animatsioon selles midagi piltilusat, kuid kvaliteet selles on selle aja kohta väga hea. Vash the Stampede on kahtlemata üks lahedaim, kangeim ning naljakaim peategelasi anime maailmas. Ta vihkab vägivalda ning ei kannata verd, kuid tema ümber toimub alati midagi suurt, milles leidub kannatajaid.
Trigun võib alguses meenutada vanu lääne filme ning valitud kantri ja jazz muusika sobivad siia täpselt.
Lisaks Vash`ile on ka teisi peategelasi, kes oma osa suurepäraselt välja mängivad. Pealtnäha ei ole Trigun see, mis ta paistab, kuid sisu arenedes leiab sellest midagi sügavamat. See anime sobib vaatamiseks absoluutselt kõigile, ükskõik mis žanri nad ka ei pooldaks.
Minu nähtud anime hulka kuuluvad: (Seisuga 24. Mai 2010)
99 animesarja
26 OVA
62 animefilmi
13 anime specialit
Kokku 3322 episoodi
Anime vaatamist alustasin alates 2007 aasta suvest.
Kõige raskem valik langes viimase nelja peale, sest valiku hulk oli suur, kuid üritasin valida võimalikult erinevate žanrite parimad.
PS! Ma panen selle teksti oma uurimustöösse. ;o
Code Geass – Lelouch the Rebellion
Osasi: 25
Eetris: 6. Oktoober 2006 kuni 28. Juuli 2007
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 17+ (esineb vägivalda ja vandumist)
Lühitutvustus:
Peale Jaapani vallutamist Britannia poolt, saab riigi nimeks „Area 11“. Noor Lelouch, Britannia õpilane, kes elab Jaapanis, satub kogemata kohaliku terrorirünnaku sisse, mis on suunatud Britanniale, taasühinedes oma lapsepõlve sõbra Suzaku ja kohtudes salapärase tüdrukuga C.C. Olles nurka surutud, elu ja surma olukorras, nõustub Lelouch vastu võtma võime, mida C.C. talle pakub – võime, mille abil võib panna ükskõik keda, tegema ükskõik mida. Britannia tegude eest tema pere vastu, valdab Lelouch`i kättemaksu janu ning ta plaanib sõda. Kasutades oma uut võimet ja taktikalisi oskuseid, võtab Lelouch Endale varjunime Zero, et täita oma lapsepõlve lubadus ja hävitada Britannia.
Minu arvamus: (10/10)
Iga episood jätab lahtisi otsi ning toob mitmeid üllatavaid pöördeid, mis paneb osa lõppedes tahtma sellele järge näha. Põnevus draama, milles suur osa tugineb emotsioonidele nagu armastus, vihkamine ja kättemaks, kuid oma osa leiab ka koolielu ja mingil määral komöödia. Suurim tugevus sarja juures minu jaoks oli tegelaste areng. Keegi ei jää selliseks nagu ta alguses on – nad muutuvad ning seda pidevalt. Miinuseks võiks lugeda seda, et selles animes on põhiosa ka robotitel, mida inimesed kontrollivad ja mille abil seda niinimetatud sõda üldse peetakse. Üldiselt ei meeldi mulle robotid ehk „mecha“ animed, aga selles kontekstis ei häirinud need mind üldsegi ning tegid kogu atmosfääri kohati isegi nauditavamaks ja kui mõelda nagu peategelane Lelouch, siis võib öelda, et kõik robotitega seotud on nagu malemäng, mis vajab võitmiseks taktikat ja just see „male element“ oli midagi, mis tegi selle anime minu jaoks erakordselt huvitavaks.
Esimene hooaeg viib tegevuse ainult poole peale, kuid sellele järgnev „Code Geass - Lelouch the Rebellion R2“, mis võtab aset aasta hiljem, samuti 25 osaline, mis oli eetris 6. Aprill 2008 kuni 28. September 2008, viib loo lõpuni.
Death Note
Osasi: 37
Eetris: 4. Oktoober 2006 kuni 27. Juuni 2007
Kestvus: 23 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 17+ (esineb vägivalda ja vandumist)
Lühitutvustus:
Ühel tavalisel päeval leiab Light Yagami musta märkmiku, mille kaanel on kirjas „Death Note“. Sellel märkmikul on võime tappa ükskõik kes, kelle nimi sinna kirjutatud on. Selle märkmiku uue omanikuna tulevad Light`is esile tema sügavad soovid – soov puhastada maailm kurjusest ja rämpsust, mida ta üritab saavutada mõrvates suurel hulgal kurjategijaid. Kui maailm hakkab selle tundmatu tapja olemasolust aru saama, tuuakse legendaarne dektektiiv L juhtumit lahendama, alustades nende kahe vahel kassi ja hiire mängu. Kes suudab teineteise identiteedi esimesena välja selgitada, on võitja.
Minu arvamus: (9/10)
Paljud võrdlevad seda Code Geass`iga kuna mõlemas on peategelased väga intelligentsed ning omavad ühte kindlat supervõimet, kuid need kaks on ka ainukesed näitajad, mis neid ühendavad. Juba esimestel minutitel olin ma selle sisust täielikult haaratud, mis on ka sarja tugevaim külg. Tegemist on pideva üksteise ülekavaldamisega, mis on teostatud väga osavalt ja nauditavalt. Umbes poole peal aga hakkasid asjad minu silmis allamäge liikuma ühe teatud sündmuse pärast. Kui peaks veel ühe miinuse välja tooma, siis oleks see tegelaste areng. Minu jaoks muutus selle anime jooksul ainult peategelane Light, kes alustas tipphinnetega ülikooli õpilasena ning lõpetas... Kuid siinkohal tulebki mängu sisu ülesehitus, mis heastab oma unikaalsusega kõik halva ning kui ma peaks soovitama animet kellelegi, kes ei ole oma jalaga veel anime maailma astunud, siis oleks just „Death Note“ see, mida ma neile esimesena soovitaksin.
Higurashi no Naku Koro ni
Osasi: 26
Eetris: 5. Aprill 2006 kuni 27. September 2006
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 17+ (esineb vägivalda ja vandumist)
Lühitutvustus:
Maebara Keiichi, kes kolib väikelinna Hinamizawa, veedab oma päevad õndsalt koolis, mängides tihti oma kohalike sõpradega. Kuid välimus võib olla petlik. Ühel saatuslikul päeval kuuleb Keiichi mõrvast, mis toimus Hinamizawas. Sellest alates hakkavad kohutavad sündmused Keiichi ees paljastuma ning ta hakkab mõistma, et tema lähedased sõbrad ei pruugi olla sellised nagu nad paistavad. Põhineb ühel amatöör-müsteeriumi mängul ning sari on jutustatud erinevates stsenaariumites.
Minu arvamus: (9/10)
Iga stsenaarium on tavaliselt jagatud neljaks osaks, mille esimene pool on täis komöödiat, kuid alates teisest poolest lähevad asjad tõsiseks ja väga vägivaldseks. Tegemist on mõrvamüsteeriumiga, mille stsenaariumid on pealtnäha erinevate motiividega ning sooritatud erinevate inimeste poolt, kuid kõiki neid ühendab üks kindel võtmeasi, millele leiab seletused alles teisest hooajast „Higurashi no Naku Koro ni Kai“, 24 osaline, mis alustas eetrisse tulekut 5. Juuli 2007 ning lõpetas 15. Detsember 2007.
Kõigi nende episoodide juures mängib suurt osa kannatlikkus ja soov leida lahendus, sest vaadata 26 osa nii, et sinu pead jäävad valitsema ainult küsimused, võib kujuneda päris raskeks, kuid need, kes selle teekonna lõpuni vastu peavad, ei kahetse. Sisu ülesehitus on üks keerukamaid, kuid kõigest aru saades üks lihtsaim ja osavaim. Kõik tegelased on väga meeldejäävad ning igaüks mängib neist tähtsat rolli. Psühholoogilisest seisukohast võtaks see anime minu edetabelis esikoha, tuues esile mitmekülgseid emotsioone, alustades naermisest kurbuseni, lõpetades õuduse, mõtlikuse ja põnevusega.
Clannad
Osasi: 23
Eetris: 4. Oktoober 2007 kuni 27. Märts 2008
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Okazaki Tomoya - kohustustest kõrvalehoidja, leides et elu on igav ja uskudes, et ta ei saavuta kunagi midagi suurt.
Koos oma sõbraga Sunohara, ignoreerivad nad kooli ja plaanivad oma keskooli päevad ära raisata.
Ühel päeval kooli kõndides, möödub Tomoya noorest tüdrukust, kes omaette midagi pobiseb. Tüdruk hüüatab: „Anpan!“ (Populaarne Jaapani toit), mis püüab Tomoya tähelepanu. Ta avastab peagi, et selle tüdruku nimi on Furukawa Nagisa ja et ta hüüatab asju, mis talle meeldivad, et ennast motiveerida. Nagisa väidab, et nad on nüüd sõbrad, kuid Tomoya kõnnib minema nagu poleks midagi juhtunud.
Kuid peagi hakkab Tomoya seda tüdrukut aina enam ümber kooli kohtama ja peagi nad sõbrunevad. Tomoya saab teada, et Nagisa on pidanud koolist palju puuduma oma raske haiguse tõttu ja et tema unistuseks on taaselustada kooli draamaklubi. Väites, et tal ei ole mitte midagi paremat teha, nõustub Tomoya teda selles aitama koos nelja teise tüdruku abiga.
Veetes aega nende tüdrukutega, hakkab ta neid paremini tundma ning õpib ka nende probleemide kohta. Püüdes aidata igat tüdrukut nende takistustest üle saada, hakkab ta mõistma, et elu ei olegi nii igav, kui ta arvanud oli.
Minu arvamus: (9/10)
Esimene asi, mis mulle selle anime juures silma hakkas, oli selle visuaalne külg. „Kyoto Animation“ oli mulle ennemgi oma toodanguga huvi pakkunud, kuid see oli midagi erakordselt ilusat. Minu jaoks on tegemist kõige südantliigutavama animega, mis sisaldab endas piisaval hulgal komöödiat, draamat, romantikat ja muidugi suurel hulgal koolielu. Teine tugev külg Clannad`i juures on tagatausta muusika, mis oli igasse stseeni perfektselt paigutatud. Kui mõelda, et tegemist on sarjaga, mis räägib draamaklubi elustamisest, ei pruugi see kõige huvitavam tunduda, kuid kõige tähtsama osa minu jaoks moodustasid tegelaste omavahelised suhted ja nende arenemine. 2. Oktoober 2008 kuni 26. Märts 2009 oli eetris selle järg „Clannad ~After Story~“, 24 osaline, mille tegevus võtab aset kohe pärast esimest hooaega, keskendudes põhiliselt Tomoya ja Nagisa vahelistele suhetele. Kuigi sellest järjest on eemaldatud komöödia ja valdav osa on draamal ning romantikal, siis Clannad`i fännidele osutus teine hooaeg isegi nauditavamaks ning ka mina pole siin erandiks.
Kino`s Journey
Osasi: 13
Eetris: 8. Aprill 2003 kuni 8. Juuli 2003
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Põhineb Keiichi Sigsawa hitt-mangal, mis räägib Kino seiklustest, kelle kaaslaseks on rääkiv mootoratas. Nad reisivad mööda maailma ja õpivad selle käigus palju ka enda kohta. Episoodilise stiiliga anime, milles peaagu iga osa on niiöelda „uus päev“, milles Kino ja tema rääkiv mootoratas nimega Hermes võtavad ette teekonna järgmisesse kohta.
Minu arvamus: (9/10)
Tegevuse ja sisu asemel on põhirõhk asetatud atmosfäärile ja dialoogidele.
Minu kirjeldus tegelasele Kino – rahulik, vaikne, ensekindel, üritab ennast mitte segada teiste ellu ja probleemidesse, isegi kui see teda häirib.
Selle anime maailm on jagatud riikidesse, mida mööda Kino rändab. Igas riigis on omad tavad, reeglid ja isegi tehnoloogia areng täiesti erinev. Minule suutis see anime näidata, millised on erinevad inimühiskonnad ning millised on nende väärtushinnangud. Kuigi seal kajastatavaid isikutüüpe päriselus vaevalt leidub, siis analoogsete näidete toomine oleks küll võimalik. Kino`s Journey on midagi, mis pani mind mõtlema terve maailma üle, eelkõige sellest, kui palju erinevate maailmavaadetega inimesi on olemas ning miks nad on endale sellised uskumused valinud. Sõnadega on seda kõike raske seletada ning sellest aru saamiseks tuleks seda ise vaadata ja kuigi põhirõhk on suunatud 13+ vanustele, siis minu arvates suudab seda nautida ainult vanem audients, kellele meeldib mõelda asjadest, mille üle mõtlemine ei ole seda väärt, kuid tekitab meis siiski huvi, sest nagu juba öeldud, puudub kogu sarjal sisu ehk niiöelda „finiš“, kuhu kõige selle lõppedes jõudma peaks. Kokkuvõttes suutis Kino`s Journey mulle väga meeldiva mulje jätta ning pani tahtma, et sellel rohkem episoode oleks.
Monster
Osasi: 74
Eetris: 7. Aprill 2004 kuni 28. September 2005
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 17+ (esineb vägivalda ja vandumist)
Lühitutvustus:
Kenzou Tenma – geniaalne ajukirurg, kes töötab Saksamaal, päästab ühe väikese poisi elu, keda on lastud pähe. Seda tehes hävitab ta oma karjääri haiglas ning tema kihlatu jätab ta maha. Kui haigla direktor ja haiglapersonali arstid äkitselt mõrvatakse, saab Tenma uue võimaluse, kuid muudab ta ka mõrvade peamiseks kahtlusaluseks. Elu läheb Tenma jaoks edasi ning päästes haiglas inimesi, tuleb talle tagasi rõõm olla kirurg.
Aastaid hiljem satub vigastatud varas sinna haiglasse. Peale seda, kui Tenma tema elu päästab, avastab ta, et see varas on seotud sarimõrvadega, mis Saksamaal toimuvad. Äkitselt on Tenma kogu asjasse seotud, kui see väike poiss, kelle elu ta kunagi päästis, selle varga külmavereliselt tema silme all tapab. Nüüd peab Tenma oma nime puhastama, uurima selle poisi kohta ning arutama elu väärtuse üle.
Minu arvamus: (9/10)
Esimesed asjad, mis selle anime juures silma jäävad, on sünge atmosfäär ja ebatavaline animatsioon võrreldes sellega, mida tänapäeval valdavas osas tehakse.Tegevust toimub vähe ning suurt osa mängivad pikad tekstid. Kõige suurema plussi saavad siin ideed. Sisu ülesehitus on aeglane, kohati isegi veniv, kuid väga realistlik. Palju oli ka neid aspekte, mis olid väga hästi välja mõeldud ning mis muutsid Monster`i minu silmis kõige paremini üleskirjutatud sisuga animeks. Tegelaste areng on keskmine, kuid nende osatähtsus suur. See on üks anime, mida ei tohiks korraga palju vaadata, sest muidu võivad sisse tulla igavuse hetked nagu juhtus mul. Enne selle alustamist olin ma pisut skeptiline, sest tol hetkel tahtsin ma midagi lühemat vaadata, kuid ma ei kahetse, et lõpuks ikkagi ümber mõtlesin, sest Monster on olnud minu jaoks üks suurimaid anime elamusi ning selle lõppedes pani see isegi mind inimelu väärtuse üle mõtlema.
Gintama
Osasi: 201
Eetris: 6. Aprill 2006 kuni 25. Märts 2010
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Sakata Gintoki on samurai, kes elab ajas, kus samuraisi pole enam vaja. Et probleeme juurde tuua, valitsevad seda aega tulnukad. Kagura ja Shinpachi elavad koos Gintoki`ga ning kolmekesi võtavad nad vastu erinevaid tööotsi, et teha maailmast parem paik... ja et maksta üüri.
Minu arvamus: (8/10)
Kui enamus lühemad komöödia kallakuga animed ei suuda oma huumorit lõpuni säilitada, siis Gintama oma suure koguse juures seda teeb. Kuigi Gintama eesmärk on eelkõige vaataja naerma ajada, on hetki, kus asjad võivad tõsiseks minna ning isegi kurvaks, kuid alati tuleb ka see õnnelik lõpp. Gintama tugev külg seisneb tema tegelastes. Tegelasi on siin väga palju ning enamus neist on väga meeldejäävad ning huvitavad, oma naeruväärsete isiksuste poolest ja kui üldiselt tekib igas animes ainult üks lemmik tegelane, siis siit olen mina endale leidnud neli. Miinuseks võiks lugeda seda, et Gintama`s puudub kindel sisu, kuid sellegipoolest suudab see täies koguses meelt lahutada. Minu jaoks asendamatu komöödia kuningas, mis suudab igasuguse halva tuju hetkega ära viia ning hea tuju veelgi paremaks muuta.
One Piece
Osasi: 451 (Seisuga 17 mai 2010)
Eetris: 20. Oktoober 1999 kuni ? (Tehakse juurde)
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
22 aastat tagasi, lahkus maailmast legendaarne piraat Gol D. Roger, jättes maha varanduse, mida ta ise kutsus „One Piece“ ning selle leidja saaks endale tiitliks „Piraatide kuningas“.
Sellest uudisest hämmastunud, võtab noor Monkey D. Luffy endale eesmärgiks leida kaaslased teekonnaks One Piece´i suunas, et omandada „Piraatide kuninga“ tiitel.
Minu arvamus: (8/10)
Kuna tegemist on Shounen`iga, mida peetakse võibolla liiga lapsikuks, on tegemist ikkagi ühe erakordse animega.
Mäletan, et ka mulle hakkas alguses see kõik vastu, alates animatsiooniga ning lõpetades lapsikusega ja tegelaskujudega, kes mulle esmapilgul üldse muljet ei avaldanud, kuid nüüd tagantjärgi mõeldes ei saa ma enam aru, miks see nii oli. Ma küll ei mäleta, millal see juhtus, aga ükshetk uuenes animatsioon paremuse poole, tegelased muutusid väga huvitavaks ning lapsikus asendus sügavate tunnetega, millest kõige suurem tähendus oli sõprusel. Luffy, kes ei anna kunagi alla, ükskõik kui võimatus olukorras ta ka ei oleks, on alati valmis oma meeskonna eest seisma ning neid kaitsma. Kuid see ei kehti ainult Luffy kohta, vaid kogu meeskond, keda alguses küll ainult mõni on, areneb aja pikku. Nad saavad tugevamaks, targemaks ning nende vaheline sõprus näib olevat purunematu. Jaapani keeles on üks tore sõna „nakama“, mis otsetõlkes tähendab kaaslast, kuid on tunnete poolest sügavama tähendusega, kui sõprus ja just see ühendabki kogu seda meeskonda. Oma osa selles animes leiab ka suurel hulgal komöödiat. Kõik liikmed meie peategelase meeskonnas on unikaalsed, oma erinevate iseloomude ja oskustega. Kõigil neil tegelastel on ka oma erinevad unistused, mida nad tahavad teoks teha ning minu jaoks ongi kõige huvitavam näha, kas see neil ka õnnestub ning kui jah, siis kuidas ja mis teekonna nad selleks läbima peavad. Ma jätsin anime vaatamise oma 440-ndate osade juures pooleni, kuid olen pädev mangat edasi lugema, sest sisu areneb mangas kiiremini ja kuigi ma pooldan liikumist ja heli, siis see on tõestuseks, et One Piece on midagi, mis on minu südame võitnud.
Pean ka mainima, et „Kariibimere Piraadid“ on oma algse idee siit saanud.
ef – a tale of memories
Osasi: 12
Eetris: 6. Oktoober 2007 kuni 23. Detsember 2007
Kestvus: 24 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Jõuluõhtul võtab üks tüdruk Hirono Hiro ratta, et saada kätte varas, kes varastas ta koti. Hiro jookseb talle järgi ning avastab ta peagi teadvusetult ning sealt kõrval oma ratta, mis on rikutud. Tüdruk nimega Miyako Miyamura ärkab varsti ning nad jäävad rääkima. Pärast seda, kui Hiro on kontrollinud, et tüdrukuga on kõik korras, veedavad nad jõuluõhtu koos. Hiljem avastab Hiro, et nad õpivad samas koolis ning nad hakkavad üha enam koos aega veetma ja peagi areneb Miyako`s kiindumus Hiro vastu. Kei Shindou – Hiro lapsepõlve sõber, kes on temast juba ammu sisse võetud, muutub armukadedaks ning sellele järgneb armukolmnurk.
Anime räägib ka Renji Asou loo. Ühel päeval kohtab ta tüdrukut nimega Chihiro Shindou ühes mahajäetud rongijaamas, kes on Kei kaksikõde. Kuigi tüdruk on häbelik, saavad nad hästi läbi ning kohtuvad igapäev. Kuid Renji avastab, et Chihiro elas aastaid tagasi üle autoõnnetuse, mis jättis ta puudega ja mille tõttu tema mälu kestab ainult 13 tundi. Renji saab veel teada, et Chihiro unistuseks on kirjutada novell ning olenemata sellest, et ta teab tema raskest olukorrast, otsustab Renji aidata tema unistust ellu viia.
Minu arvamus: (8/10)
Armastus, tragöödia, kurbus – midagi, mis ajab kindlasti nutma ning „ef – a tale of memories“ on üks neist, mille põhiosaks on need kolm elementi. Seda vaadates tekib tunne nagu vaataks pealt, kuidas erinevad inimesed üritavad kõigest väest, et ületada oma takistused ning saada soovitud, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt. Minu jaoks kõige üllatavam selle anime juures on see, et tegu on peaaegu tundmatu toodanguga, kuid kogu selle kvaliteet, animatsioon ja erakordselt ülesehitatud stseenid olid lihtsalt suurepärased. Ma ei oska sellest seeriast absoluutselt mitte ühtegi negatiivset külge välja tuua. Oma eripära poolest on tegemist parima romantilise animega, kuid minu jaoks oli see kohati lihtsalt liiga kurb. 6. Oktoober 2008 kuni 22. Detsember 2008 oli eetris selle järg „ef – a tale of melodies“, mis kajastab esialgseid peategelasi kõrvaltegelastena ja vastupidi ning jutustab nende lood. Esimene hooaeg jättis mulle parema mulje, kuid kiindumus esimese vastu sundis ka teist vaatama.
Trigun
Osasi: 26
Eetris: 1. Aprill 1998 kuni 30. September 1998
Kestvus: 25 minutit episoodi kohta
Vanusegrupp: 13+
Lühitutvustus:
Trigun võtab aset kauges tulevikus, mahajäetud planeedil. Vash the Stampede on revolvri kangelane ning legendid tema kohta on nii halastamatud, et tema eest on välja pandud 60 billionit dollarit. Kuulujutud tema saabumisest võivad panna terve linna evakueerima, kuid päriselt ei ole Vash the Stampede selline mees nagu kuulujutud tema kohta räägivad. Mõistatuslik ja vastuoluline peategelane Trigun`is on tegelikult kangelasliku iseloomuga ning kohati lausa täielik idioot.
Minu arvamus: (8/10)
Trigun on midagi, mida nimetatakse klassikaks, midagi mis peab igal anime fännil vaadatud olema.
Kuna tegemist on ühe vanemat sorti animega, ei ole ka animatsioon selles midagi piltilusat, kuid kvaliteet selles on selle aja kohta väga hea. Vash the Stampede on kahtlemata üks lahedaim, kangeim ning naljakaim peategelasi anime maailmas. Ta vihkab vägivalda ning ei kannata verd, kuid tema ümber toimub alati midagi suurt, milles leidub kannatajaid.
Trigun võib alguses meenutada vanu lääne filme ning valitud kantri ja jazz muusika sobivad siia täpselt.
Lisaks Vash`ile on ka teisi peategelasi, kes oma osa suurepäraselt välja mängivad. Pealtnäha ei ole Trigun see, mis ta paistab, kuid sisu arenedes leiab sellest midagi sügavamat. See anime sobib vaatamiseks absoluutselt kõigile, ükskõik mis žanri nad ka ei pooldaks.
laupäev, 8. mai 2010
Meru ja seitse piiluparti.
Elas kord üks Meru nimega Merilin. Ta oli oma nime üle uhke, sest ta oli pärinud selle oma esivanematelt „Me“ ja „Ru“ . Kuigi ta seda varem ise ei teadnud, siis nüüd ta ehk teab. Meru oli elanud juba päris kaua, oma 16 aastat äkki? Kuid olenemata sellest ei olnud ta veel tõelist armastust leidnud. Meru oli kurb, sest tal oli peaaegu maailma parim iseloom ja ta tundis alati kõigile kaasa. Isegi see rahakott, mille ta oma taskust leidis, sai õiglaselt sellele vanamemmele tagastatud peale mitmeid poes käike. Aga tal oli veel midagi – tal oli häbi. Häbi millegi pärast, mis ei olnud veel juhtunud, sest minu jutt ei ole veel sinna maani jõudnud, kuid Meru juba teadis, mida ma mõtlen ning tundis, et teda mõnitatakse. Isegi, kui ta pidas ennast ilgeks lohhiks, siis südames ta teadis, et ta on hea inimene. „Jah, mina – mina olengi see, keda teil vaja on.“ Kuid armastust ei tulnud. Aga siis, siis see juhtus. See oli ühel peol, seal oli palju alksi, poisse, kummiparte ning kõiksugu muid tegelasi.
Kuid Merule jäi silma ainult üks kindel poiss. „Minu rüütel valgel hobusel“, mõtles ta. Tema nimi oli...
Jäägu see saladuseks Sireti eest, kes kindlasti nagunii seda juba teab. PS: Sa oled munk! Loe seda kolm korda tagurpidi, jalad kaela taga. Teema väliselt võin veel mainida, et see jutt ja tegelased selles on autori väljamõeldud ning ei ole kuidagi seotud päris elu inimeste ja sündmustega. Kui Siret seda luges, hakkas ta muigama, kohati isegi naerma ning mõtles endamisi, milline tont ma olen. (Mina, mitte tema) Kuid toome tagasi meie peategelase (ja äkki ka kevade), kes ei suutnud oma silmi veel siiani sellelt rüütlilt maha võtta – Ta oli armunud, meeletult. Ta süda puperdas nagu pomm, mis oli kohe plahvatamas. Pikalt mõtlemata ründas ta meie rüütlit. Ta kasutas kuulsat haardevõtet ning järgmine hetk rippus tal juba kaelas. „Haige lohh oled“, mõtles prints, aga ka tema ei suutnud ennast talitseda. Nad seisid vastamisi, kaks väga sarnase iseloomuga isikut, parimast parimad, kaks armunud piiluparti. Kõik tundus nii tore ja ilus, kuid Meru juba teadis, kuidas see lõppeb, sest ta ise rääkis sellest mulle, kuid äkki ta juba kahetseb? Aga draama jaoks on veel vara, ennem läheb tegudeks. PS: Järgnevas lõigus olen asendanud kõik vägivaldsed, erootilised, pornograafilised ja ebatsensuursed (või kuidas iganes sa seda sõna kirjutad) sõnad tärniga. Igatahes, välja nägi see umbes selline:
Meru: **** ******* **** ** , **** ***
Prints: *** ****** , ************* !!!!
Meru: Awww, ***** *** *** **** *** ?
Prints: O_o *** ******** ****** **************** ********
Meru: ... („kas sellel peaks tähendus olema“, mõtles ta seda lugedes)
Lohutuseks võin öelda, et ei peaks. Igatahes peale tõsiseid tegusi jõudis meie rüütel arusaamale, et see ei ole see, mis ta tahab. (Teadaolevalt teadis ta alati, mida tahab) „Mind erutavad ainult sellised pardid, kes ei piilu!“ Kuid nagu rüütlile kohane, ei öelnud ta Merule midagi. „Pigem suren, kui lausun mõne sõna!“ Kas ma mainisin ka, et ta oli tark, ilus, parima iseloomuga, vahest alkoholi probleemidega, aga üldiselt tore poiss? Kui ei, siis nüüd ma seda tegin. Siret oli juba ka siia maani oma lugemisega jõudnud ning teda ei heidutanud see, et ma teda mungaks kutsusin ja kes ma üldse olen selline, et teistele nimesi annan, kui ma ise parem pole. Ma tuletan veel meelde, et see jutt on algusest lõpuni väljamõeldis ning kui teil tekib kahtlusi, pöörduge arsti või apteekri poole.
Enam polegi palju jäänud... Meru tuli koju, silmad vesised, huuled lillad ning kops üle maksa ning logis MSNi ning hakkas aru pidama oma parima sõbraga, kelleks osutusin mina isiklikult – maailma parim mõnitaja, kirjanik, luuletaja, nõu andja, sõber ja peab mainima, et ma olen ka üsna kena. Omal ajal vajusid tüdrukud mu jalge ette ning see ei olnud mitte sellepärast, et ma olin just äsja oma sokke vahetanud. Samal ajal kui Siret ei suutnud naeru pidada, hakkas ka Merule naer suule tulema, kuigi siin ei olnud tegelikult mitte midagi naljakat. Alles jäid ainult murtud süda, mälestused, pisarad ning veri, mis tuli sügavalt hingest. Isegi Sireti nägu tõmbus tagasi tõsiseks, sest ta teadis, et teiste murede üle ei ole ilus naerda. Kokkuvõttes jäid nad ikkagi sõpradeks, ma arvan? Ja isegi kui ei jäänud, siis elasid nad õnnelikult elu lõpuni, seitsme maa ja mere taga, koos seitsme piilupardiga.
PS: Minu blogi ei vääri nii tõsist ja kurba juttu, aga ma tahan selle ikkagi avaldada, et näidata oma kaastunnet – Mingu sul järgmises elus paremini!
PSPS: Kes naljast aru ei saa ja arvab, et ma olen tõeline sitapea, siis palun vabandust, aga selline ma olengi . Kuri, õel ja paha. Lisaks: rassist, pervert, automehaanik, katuse paigaldaja ja muud ametid, mille jaoks mul oskused puuduvad. WHAHAHAHHAHA... *Kurja geeniuse naer*
Armastusega,
Silver Heinsaar
Lisa kaadrid, mis olid eemaldatud tekstist: (Awww.... See oli nii nunnu QQ)
Autori kommentaar: Printsil oli väga paha olla ning ta vajus ära, kuid Meru mõtles: "See vist ongi armastus!"
Kuid Merule jäi silma ainult üks kindel poiss. „Minu rüütel valgel hobusel“, mõtles ta. Tema nimi oli...
Jäägu see saladuseks Sireti eest, kes kindlasti nagunii seda juba teab. PS: Sa oled munk! Loe seda kolm korda tagurpidi, jalad kaela taga. Teema väliselt võin veel mainida, et see jutt ja tegelased selles on autori väljamõeldud ning ei ole kuidagi seotud päris elu inimeste ja sündmustega. Kui Siret seda luges, hakkas ta muigama, kohati isegi naerma ning mõtles endamisi, milline tont ma olen. (Mina, mitte tema) Kuid toome tagasi meie peategelase (ja äkki ka kevade), kes ei suutnud oma silmi veel siiani sellelt rüütlilt maha võtta – Ta oli armunud, meeletult. Ta süda puperdas nagu pomm, mis oli kohe plahvatamas. Pikalt mõtlemata ründas ta meie rüütlit. Ta kasutas kuulsat haardevõtet ning järgmine hetk rippus tal juba kaelas. „Haige lohh oled“, mõtles prints, aga ka tema ei suutnud ennast talitseda. Nad seisid vastamisi, kaks väga sarnase iseloomuga isikut, parimast parimad, kaks armunud piiluparti. Kõik tundus nii tore ja ilus, kuid Meru juba teadis, kuidas see lõppeb, sest ta ise rääkis sellest mulle, kuid äkki ta juba kahetseb? Aga draama jaoks on veel vara, ennem läheb tegudeks. PS: Järgnevas lõigus olen asendanud kõik vägivaldsed, erootilised, pornograafilised ja ebatsensuursed (või kuidas iganes sa seda sõna kirjutad) sõnad tärniga. Igatahes, välja nägi see umbes selline:
Meru: **** ******* **** ** , **** ***
Prints: *** ****** , ************* !!!!
Meru: Awww, ***** *** *** **** *** ?
Prints: O_o *** ******** ****** **************** ********
Meru: ... („kas sellel peaks tähendus olema“, mõtles ta seda lugedes)
Lohutuseks võin öelda, et ei peaks. Igatahes peale tõsiseid tegusi jõudis meie rüütel arusaamale, et see ei ole see, mis ta tahab. (Teadaolevalt teadis ta alati, mida tahab) „Mind erutavad ainult sellised pardid, kes ei piilu!“ Kuid nagu rüütlile kohane, ei öelnud ta Merule midagi. „Pigem suren, kui lausun mõne sõna!“ Kas ma mainisin ka, et ta oli tark, ilus, parima iseloomuga, vahest alkoholi probleemidega, aga üldiselt tore poiss? Kui ei, siis nüüd ma seda tegin. Siret oli juba ka siia maani oma lugemisega jõudnud ning teda ei heidutanud see, et ma teda mungaks kutsusin ja kes ma üldse olen selline, et teistele nimesi annan, kui ma ise parem pole. Ma tuletan veel meelde, et see jutt on algusest lõpuni väljamõeldis ning kui teil tekib kahtlusi, pöörduge arsti või apteekri poole.
Enam polegi palju jäänud... Meru tuli koju, silmad vesised, huuled lillad ning kops üle maksa ning logis MSNi ning hakkas aru pidama oma parima sõbraga, kelleks osutusin mina isiklikult – maailma parim mõnitaja, kirjanik, luuletaja, nõu andja, sõber ja peab mainima, et ma olen ka üsna kena. Omal ajal vajusid tüdrukud mu jalge ette ning see ei olnud mitte sellepärast, et ma olin just äsja oma sokke vahetanud. Samal ajal kui Siret ei suutnud naeru pidada, hakkas ka Merule naer suule tulema, kuigi siin ei olnud tegelikult mitte midagi naljakat. Alles jäid ainult murtud süda, mälestused, pisarad ning veri, mis tuli sügavalt hingest. Isegi Sireti nägu tõmbus tagasi tõsiseks, sest ta teadis, et teiste murede üle ei ole ilus naerda. Kokkuvõttes jäid nad ikkagi sõpradeks, ma arvan? Ja isegi kui ei jäänud, siis elasid nad õnnelikult elu lõpuni, seitsme maa ja mere taga, koos seitsme piilupardiga.
PS: Minu blogi ei vääri nii tõsist ja kurba juttu, aga ma tahan selle ikkagi avaldada, et näidata oma kaastunnet – Mingu sul järgmises elus paremini!
PSPS: Kes naljast aru ei saa ja arvab, et ma olen tõeline sitapea, siis palun vabandust, aga selline ma olengi . Kuri, õel ja paha. Lisaks: rassist, pervert, automehaanik, katuse paigaldaja ja muud ametid, mille jaoks mul oskused puuduvad. WHAHAHAHHAHA... *Kurja geeniuse naer*
Armastusega,
Silver Heinsaar
Lisa kaadrid, mis olid eemaldatud tekstist: (Awww.... See oli nii nunnu QQ)
Autori kommentaar: Printsil oli väga paha olla ning ta vajus ära, kuid Meru mõtles: "See vist ongi armastus!"
reede, 30. aprill 2010
Mõista, mõista, kes ma olen?
Oletame, et 3+6=9, siis v oleks neljas, e veel kaugemal, l oleks pronks, i temast ees ja peale seda, kui 2 jäi haigeks ning H sai peaosa kuulsust võitnud teleseriaalis „Teadmata Kadunud“, jäid alles r ja S, kelle vahe oli suurim, olles S-i kasuks. Võttes arvesse, et tegemist oli teatud tüüpi võistlusega, seame osalejad ritta, leiame autori ning alustame selle abstraktsionism-sürrealismi lugemist.
Kui kaksikud i ja v käsikäes koolimajja jõudsid, olid tunnid juba alanud. Kõlab nagu „Kevade“,aga meil oli Suvi. 2 oli lõpuks terveks saanud ja ta tahtis õue mängima minna, aga tema kurvastuseks sadas vihma. Kui vihm lõppes, tuli välja ka päike ning tekkis vikerkaar. Uksest tõttas appi stiilne viisik - O,h,f,c ja k. Nad olid vikerkaarest vaimustuses, kuid vikerkaar neist mitte. Julmal moel haaras ta peoga liiva ja viskas O-le ja c-le silma. h,f ja k üritasid põgeneda, kuid püüton sai nad kätte ning pures elusalt, mille peale sai 2 vihaseks. Ta tiris vikerkaare tagurpidi ja väänas teda veidi. Kui vikerkaar lõpuks seletas, et need olid tegelikult terroristid Marsilt, andestas 2 talle ning neist said parimad sõbrad, kuid vikerkaar ei muutunud enam kunagi endiseks. Reporter kajastas nelja isiku surma lihtsa poevargusena. Vikerkaar ja 2 ei aimanud sel hetkel midagi halba, kuid ma võin kinnitada, et vähemalt üks asi jäi neil kohe kindlasti kahe-silma vahele. Hiljem vaadates „Laulud Tähtedega“, tuli vikerkaarele mõte teha bänd – nad ühinesid ning selle nimeks sai... (Ei, see polnud Ohfck)
„Sina ka, sina ka“, korrutasid kontserdilt tulevad fännid. Käes oli juba talv. Fännid suundusid edasi Munamäele kelgutama, sest suuski neil polnud. Ühe fänni nimi oli Hannes, aga see pole oluline. Mis aga oluline oli, on see, et ta nägi kolm aastat tagasi pealt, kuidas ta koer naabrimuti põllutaimed ära tallas – see ajas teda siia maani naerma. „On alles koer“, mõtles ta endamisi, mille peale talle meenus, et ta tahab telekast midagi näha. Kiiresti murdis ta oma kelgu pooleks ja pani tuhat-nelja kodu poole jooksu. Peale nähtut hakkas Hannes lugema raamatut „O, Issand, kas sa oled taevas?“ Hannest olid alati huvitanud igasugused legendid ja muistendid, mis tänapäeval eriti tõestust ei leia. See raamat rääkis ühest valitsejast, nimega O, kes oli väidetavasti Marsi kuningas. Kuuldavasti oli tal vähemalt üheksa elu ning naine, nimega W, kes oli kunagi olnud Žamunda printsess. Neil olevat isegi neli poega, kuid raamat ei avalda nende nimesi...
„Kes otsib, see leiab“, on vanasõna, mida nähes hakkas Juku sirvima eilset Postimeest, leides midagi huvitavat. „You Too“ - et seda need fännid siis mõtlesidki... Talv ikka kestis, kuid Juku ei suutnud vikerkaarele andestada. Ta võttis juba niigi tagurpidi ja väänatud vikerkaare ning keeras seda korra ida suunas. Närvide rahustamiseks läks ta protsentülesandeid lahendama ning tegi järjekordse avastuse. Kui protsendi märgist lahutada alumine ja keskmine osa , jääb alles ainult ülemine! Kui see liita vikerkaarega, saab ühe ühiku. Järgmine päev ei pidanud Juku kooli minema – „oli alles hea avastus“, tegi ta järelduse.
„See on elementaarne, WatsOn“, ütles Holmes, kui ta oli peaaegu igale minu mõttele vastuse leidnud. „Lapsed, neli, neli poega, nimi...“ , oli müsteerium, mis Holmesi veel vaevas, kuid siis ta taipas... „WatsOn, miks sul täna nii suured silmad on? Ning miks su nimi...“ Ja läinud ta oligi. „Mul on täna pereüritus“, oli kõik, mida ta kuulis...
Peale seda, kui bändi nimest sai Juku süü tõttu C2, hakkas nende maine langema. Isegi nende hitt-singel „Elevation“ ei löönud enam läbi ning hakati mõtlema, et äkki oleks targem pillid kotti toppida ja uttu tõmmata. Koju jõudes leidis vikerkaar laua pealt kirja – „Ma tean, mida sa eelmisel suvel tegid!“ Kiiresti üritas vikerkaar kõik uksed ja korstnad sulgeda, kuid oli juba hilja – ta oli siin. „See tuttav nägu, see liiv tema silmas. See oli nagu alles eile, kui ma selle sinna viskasin“ , olid tema viimased mõtted. Peale mõrva majast väljudes, tundis ta nagu keegi jälgiks teda, kuid ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Alles järgmisel päeval saabus teade, et tuhapilve tõttu oli paari päeva eest tühistatud kõik „Teadmata Kadunud“ võtted... Arvatavasti igaveseks.
Triivides Marsile, kuuleme uuest katastroofist. Toimunud on võimuvõitlus trooni pärast. Võimule asub kolmas poeg ning teda asub toetama ka esimene poeg. „Heitke n,t ja W vangi ning viige mu isa hukkamisele“, kostab käsk uue valitseja suust. O õnneks ei ole ta lugenud seda, mida Hannes, kuid õnnetuseks ei tea O, et kümme aastat hiljem tekib võim, millist pole veel kunagi varem nähtud... Liigume tulevikku ja vaatame, kuidas see juhtub... Järgides Columbust, võttis meie uus valitseja ette pika merereisi. Temaga olid kaasas teda toetav vend ning kaksikud... Möödusid päevad, kuud, aastat ja sajand, kui nende ette ilmus lõpuks esimene saar. Mis sellele nimeks panna? „Ma tean“, vastas valitseja! „Kui me kombineerime omavahel kõik meie nimed,alustades tähestikujärjekorras kolmandast, siis esimesest, siis viimasest, lõpetades allesjäänuga, saamegi sellele saarele nime!“ Ja nii tekkiski nimi ja võim, mida kuuldes hakkavad kõik inimesed hirmust värisema. Algas pikk ja pime kommunism. Peale seda, kui Jukut ja Hannest küüditati riigireetmise eest Hawaile, tundus, et igasugune lootus on otsa saanud, kuid ei... Mängus oli veel keegi. Keegi, kes oli juba pikemat aega kogu väljakut jälginud ning märkmeid teinud. See keegi oli endine telestaar. Ta sai kokku endise muusikuga ja rääkis talle, et on veel üks endine keegi, kes suudaks neid aidata... Ja nii sündiski veel üks võim, võrdne juba olemasolevaga. See koosnes kolmest liikmest ja selle organisatsiooni nimi oli „Vesi“, mis oli igati põhjendatud.
Kätte jõudis otsustav hetk, viimane lahing! Kohtume enne Kelgukoeri, Rooside Sõjas, reede õhtul, kell 20.30! Kuid tegemist ei ole tavapärase saatega. Siin otsustad mängu saatuse üle sina. Kui oskad oma peas vastata neist viiest vähemalt neljale küsimusele, võidab „Vesi“ , kui ei, võidab...
1) Mis oli selle bändi nimi esialgselt, mille loojateks olid vikerkaar ja 2 ?
2) Mis ühiku avastas Juku?
3) Mida tahtis Hannes telekast vaadata?
4) Kes olid need kolm, kes moodustasid organisatsiooni „Vesi“ ?
5) Kui „Vesi“ ei võida, siis võidab?
Kui kaksikud i ja v käsikäes koolimajja jõudsid, olid tunnid juba alanud. Kõlab nagu „Kevade“,aga meil oli Suvi. 2 oli lõpuks terveks saanud ja ta tahtis õue mängima minna, aga tema kurvastuseks sadas vihma. Kui vihm lõppes, tuli välja ka päike ning tekkis vikerkaar. Uksest tõttas appi stiilne viisik - O,h,f,c ja k. Nad olid vikerkaarest vaimustuses, kuid vikerkaar neist mitte. Julmal moel haaras ta peoga liiva ja viskas O-le ja c-le silma. h,f ja k üritasid põgeneda, kuid püüton sai nad kätte ning pures elusalt, mille peale sai 2 vihaseks. Ta tiris vikerkaare tagurpidi ja väänas teda veidi. Kui vikerkaar lõpuks seletas, et need olid tegelikult terroristid Marsilt, andestas 2 talle ning neist said parimad sõbrad, kuid vikerkaar ei muutunud enam kunagi endiseks. Reporter kajastas nelja isiku surma lihtsa poevargusena. Vikerkaar ja 2 ei aimanud sel hetkel midagi halba, kuid ma võin kinnitada, et vähemalt üks asi jäi neil kohe kindlasti kahe-silma vahele. Hiljem vaadates „Laulud Tähtedega“, tuli vikerkaarele mõte teha bänd – nad ühinesid ning selle nimeks sai... (Ei, see polnud Ohfck)
„Sina ka, sina ka“, korrutasid kontserdilt tulevad fännid. Käes oli juba talv. Fännid suundusid edasi Munamäele kelgutama, sest suuski neil polnud. Ühe fänni nimi oli Hannes, aga see pole oluline. Mis aga oluline oli, on see, et ta nägi kolm aastat tagasi pealt, kuidas ta koer naabrimuti põllutaimed ära tallas – see ajas teda siia maani naerma. „On alles koer“, mõtles ta endamisi, mille peale talle meenus, et ta tahab telekast midagi näha. Kiiresti murdis ta oma kelgu pooleks ja pani tuhat-nelja kodu poole jooksu. Peale nähtut hakkas Hannes lugema raamatut „O, Issand, kas sa oled taevas?“ Hannest olid alati huvitanud igasugused legendid ja muistendid, mis tänapäeval eriti tõestust ei leia. See raamat rääkis ühest valitsejast, nimega O, kes oli väidetavasti Marsi kuningas. Kuuldavasti oli tal vähemalt üheksa elu ning naine, nimega W, kes oli kunagi olnud Žamunda printsess. Neil olevat isegi neli poega, kuid raamat ei avalda nende nimesi...
„Kes otsib, see leiab“, on vanasõna, mida nähes hakkas Juku sirvima eilset Postimeest, leides midagi huvitavat. „You Too“ - et seda need fännid siis mõtlesidki... Talv ikka kestis, kuid Juku ei suutnud vikerkaarele andestada. Ta võttis juba niigi tagurpidi ja väänatud vikerkaare ning keeras seda korra ida suunas. Närvide rahustamiseks läks ta protsentülesandeid lahendama ning tegi järjekordse avastuse. Kui protsendi märgist lahutada alumine ja keskmine osa , jääb alles ainult ülemine! Kui see liita vikerkaarega, saab ühe ühiku. Järgmine päev ei pidanud Juku kooli minema – „oli alles hea avastus“, tegi ta järelduse.
„See on elementaarne, WatsOn“, ütles Holmes, kui ta oli peaaegu igale minu mõttele vastuse leidnud. „Lapsed, neli, neli poega, nimi...“ , oli müsteerium, mis Holmesi veel vaevas, kuid siis ta taipas... „WatsOn, miks sul täna nii suured silmad on? Ning miks su nimi...“ Ja läinud ta oligi. „Mul on täna pereüritus“, oli kõik, mida ta kuulis...
Peale seda, kui bändi nimest sai Juku süü tõttu C2, hakkas nende maine langema. Isegi nende hitt-singel „Elevation“ ei löönud enam läbi ning hakati mõtlema, et äkki oleks targem pillid kotti toppida ja uttu tõmmata. Koju jõudes leidis vikerkaar laua pealt kirja – „Ma tean, mida sa eelmisel suvel tegid!“ Kiiresti üritas vikerkaar kõik uksed ja korstnad sulgeda, kuid oli juba hilja – ta oli siin. „See tuttav nägu, see liiv tema silmas. See oli nagu alles eile, kui ma selle sinna viskasin“ , olid tema viimased mõtted. Peale mõrva majast väljudes, tundis ta nagu keegi jälgiks teda, kuid ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Alles järgmisel päeval saabus teade, et tuhapilve tõttu oli paari päeva eest tühistatud kõik „Teadmata Kadunud“ võtted... Arvatavasti igaveseks.
Triivides Marsile, kuuleme uuest katastroofist. Toimunud on võimuvõitlus trooni pärast. Võimule asub kolmas poeg ning teda asub toetama ka esimene poeg. „Heitke n,t ja W vangi ning viige mu isa hukkamisele“, kostab käsk uue valitseja suust. O õnneks ei ole ta lugenud seda, mida Hannes, kuid õnnetuseks ei tea O, et kümme aastat hiljem tekib võim, millist pole veel kunagi varem nähtud... Liigume tulevikku ja vaatame, kuidas see juhtub... Järgides Columbust, võttis meie uus valitseja ette pika merereisi. Temaga olid kaasas teda toetav vend ning kaksikud... Möödusid päevad, kuud, aastat ja sajand, kui nende ette ilmus lõpuks esimene saar. Mis sellele nimeks panna? „Ma tean“, vastas valitseja! „Kui me kombineerime omavahel kõik meie nimed,alustades tähestikujärjekorras kolmandast, siis esimesest, siis viimasest, lõpetades allesjäänuga, saamegi sellele saarele nime!“ Ja nii tekkiski nimi ja võim, mida kuuldes hakkavad kõik inimesed hirmust värisema. Algas pikk ja pime kommunism. Peale seda, kui Jukut ja Hannest küüditati riigireetmise eest Hawaile, tundus, et igasugune lootus on otsa saanud, kuid ei... Mängus oli veel keegi. Keegi, kes oli juba pikemat aega kogu väljakut jälginud ning märkmeid teinud. See keegi oli endine telestaar. Ta sai kokku endise muusikuga ja rääkis talle, et on veel üks endine keegi, kes suudaks neid aidata... Ja nii sündiski veel üks võim, võrdne juba olemasolevaga. See koosnes kolmest liikmest ja selle organisatsiooni nimi oli „Vesi“, mis oli igati põhjendatud.
Kätte jõudis otsustav hetk, viimane lahing! Kohtume enne Kelgukoeri, Rooside Sõjas, reede õhtul, kell 20.30! Kuid tegemist ei ole tavapärase saatega. Siin otsustad mängu saatuse üle sina. Kui oskad oma peas vastata neist viiest vähemalt neljale küsimusele, võidab „Vesi“ , kui ei, võidab...
1) Mis oli selle bändi nimi esialgselt, mille loojateks olid vikerkaar ja 2 ?
2) Mis ühiku avastas Juku?
3) Mida tahtis Hannes telekast vaadata?
4) Kes olid need kolm, kes moodustasid organisatsiooni „Vesi“ ?
5) Kui „Vesi“ ei võida, siis võidab?
neljapäev, 10. detsember 2009
Armastus ja sõprus
Mis on armastus? Mis on sõprus? Sõna "Armastus" on vast kõige keerulisema tähendusega väljend inimese sõnavaras. Sõprus mahub peaaegu samasse kategooriasse, kuid on siiski vähe lihtsam. Kõige selle seletamine ja nende kahe sõna kõrvutamine võib isegi parimatele filosoofidele keeruliseks osutuda. Antud väljendid on faktide abil seletamatud ning neid peaks ise kogema, et täielikult mõista, millest on tingitud ka erinevad arusaamad.
Seega, mis on armastus? Võtame näiteks, et ma armastan oma naist, kuid samuti on ta ka minu parim sõber. Ma armastan oma teisi perekonna liikmeid juba lihtsalt sellepärast, et meie vahel on bioloogiline side, kuid ma ei ütleks, et oleme piisavalt lähedased, et meid headeks sõpradeks pidada. Meil on lähedasi sõpru, kelle kohta saab öelda, et neid me armastame, kuid siin kohal on tegu teist tüüpi armastusega. Päris segane, kuigi lugedes siiski üpris mõistetav. Samuti kui öelda, et ma armastan oma naist ja armastan mängida jalgpalli - Sama sõna täiesti teises tähenduses. Kas armastus on väljamõeldis või tunne? Mõnes mõttes on see sügav tunne, kuid samuti ka otsus. Otsustame, et armastame kedagi, ükskõik mis ka ei juhtuks. Armastame kedagi, sest meie vahel on usaldus ja me jagame sarnaseid kogemusi. Siiski on see määratlus udune, sest tekib raskusi seletada, et mis see siis tegelikult on. Vahest saab selgust sellest, kui identifitseerida need, keda armastame. Kui vaadata inimesi oma elus, siis kelle kohta saab öelda, et neid ma armastan? Budistide jaoks on armastus tahtmine, et teised oleksid õnnelikud. Ristiusu kohaselt tuleb ennem jumala,- ja alles siis kaasinimestearmastus.
Mis see sõprus siis veel on? Kui ma peaksin jagama oma sõbrad vastavatesse gruppidesse, siis üldpilt näeks välja selline - Mul on mõni "lähedane" sõber ja natukene rohkem teisi sõpru. Lähedased sõbrad on isikud, keda ma usaldan ja kelle suhtes ma tunnen kindlust, kui on vaja kellegagi rääkida. Suurem osa sõpru on need, kellega saab ka vahetevahel suhelda ja kellega on sügavam side, kui niisama tuttavatega, aga jällegi kisub see väide ähmaseks, sest positiivsed tunded võivad tekkida täiesti suvalise isiku vastu, mille korral teda oma sõbraks nimetada võib.
Ja et nüüd veel üles tulla definitsiooniga , mis seletab armastuse ja sõpruse vahet, on umbes sama lihtne nagu rebida rinnust oma süda, kui tekib tunne, et see on murtud ja näidata seda kellelegi, kuid ma võin üritada. Armastus, inimperspektiivis tekitab ühtsuse tunnet. Tunne, kust varem oli midagi puudu, on nüüd terviklik. Armastus tekitab suuremeelsuse ja altruismi tunde, kus tahame jätta positiivse märgi siia maailma, milles elame. Kassid, koerad, beebid, ilusad päikeseloojangud, soojad suvetuuled, rikkumatu maastik peale värsket lumesadu ja nii edasi - kõik need inspireerivad armastavaid tundeid, mis panevad meid tahtma olla hoolivad ja kaastundlikud inimesed.
Teisest küljest tekitab sõprus mitmeid sarnaseid võimalusi õnne ja rõõmu jaoks, kuid ma ei usu, et need on päris samal tasemel. Sõbrad võivad aidata läbi raskete aegade, kui tunneme, et maailm on kokku varisemas ja hoiavad meid seniks kuni nutame, sest oleme just avastanud, et meie armastatul on vähk või kui oleme vihased, sest saime trahvi tööle minnes või pettunud, sest pidime ootama klienditeenindajat 30 minutit, et saada vastus 30 sekundi küsimusele, mis meil telefoni arve kohta oli. Sõbrad on selleks, et saaksime ennast inimestena tunda ja et nad aktsepteeriksid ja hooliksid meist vaatamata meie vigadele. Tugevas sõpruses on jagamine vastastikkune ja pikka aega kestnud sidemed võivad moodustada armastuse. See võib olla romantiline armastus või selline armastus, mida tunneme kellegi vastu, kes on meid vedanud, kui me ei ole suutnud püsti seista või armastus, kus meie lähedane on hädas ning süda annab märku, et ta tahab aidata, kuid ainukene asi, mida pakkuda suudame, on armastuse energia.
reede, 25. september 2009
Kõnnin pehmel samblavaibal.
Mul on praegu vaba aega, nii et mõtlesin selle siia kähku ära kirjutada. :o
Sammud...keegi kõnnib. See olen mina, aga kus ma olen ja miks ma kõnnin? Ma ei tea, aga see ei ole tähtis. Tähtis...oota, ma kohe mõtlen.
Harmooniline vaikus, taustaks ainult linnulaul ja puude kohin. Tee läheb kaheks - paremale ning üles. "Küsimused", näitab tee paremale, "Vastused", näitab tee üles. Mõtted on liiga segased, häiritud tundmatute tegurite poolt. Pikemalt mõtlemata sammun otse edasi, sihtpunkt teadmata.
Keskkonna muutus, absurdsuse tipp. Endise sambla asemel tunnetavad varbad metalli. Raudtee...keset tühjust, aga tühjus on näilik. Rong...ei, aga ma olen kindel, et miski just möödus minust ja neid oli palju. Nagu rotid uppunud laevalt...põgenevad?
Kaugustest paistab udukogu. Halli massi sees on maja, nelinurkne, ühe aknaga. Sees on tühjus...peaaegu. Üks voodi, ei midagi muud. Tekib väsimus, hetkega muutub päev tumedaks ööks. Avastan ennast voodi alt. Sisetunne ütleb, et siin on ohutu. Ma ei ole üksi, siin on veel keegi, aga ta ei räägi. Vaikus, täielik. Alles nüüd märkan, et...unustasin. Õhk muutub jahedaks, sest aken on lahti, aga seda ma ei tea. Saabub päev, aga seda ma samuti ei tea, sest voodi all on ikka pime. Isik minu kõrval...õigus jah, ta on surnud - need on "Teised". Kaob maja, udu ja tema, jättes alles ainult tüki sammalt. Sümbol millestki heast?
Kõrb? Müstika...ei, küllap lihtsalt uni. Kaamel, elab ja liigub. Huvitav, millest ta mõtleb, kas ta üldse mõtleb? Üksik nagu mina. Saame sõpradeks? Vaikimine tähendab nõusolekut, eks? Aga mida edasi? Ma ei mäleta enam kust ma tulin. Sinna? Olgu, ma järgnen sulle. "Algus", näitab suund edasi. Mille algus? Kaamel minu kõrvalt kaob, tema ülesanne on täidetud. Huvitav, kas ta üldse eksisteeriski või oli see kõigest miraaž?
Algus ei ole endine. Kohisevate puude ja linnulaulu asemel valitseb metsas talv. Nii valget lund pole ma varem näinudki. Läbi saju on raske näha...mul ei ole külm.
Kõnnin mööda sissetallatud rada, need on minu enda jäljed, kuid millal ma need tegin? Jällegi läheb tee kaheks, kuid varasema "Vastused" asemel näitab suund üles "Mõtle". Paremale...jah, ma lähen sinna. Maja, mille korstnast tõuseb suitsu. Äkki siin elab keegi. Koputus uksele, uks avaneb. Toidu aroomid, kaetud laud, kuid siin ei ole kedagi. Laua peal on kiri mulle mõistmatus keeles, aga käekiri on tuttav. Ma võiksin vanduda, et see kuulub mulle, kuid millal ja miks? Kõigile minu küsimustele oli võimatu vastata. Majast väljudes näen ukse peal silti "Naerata".
Talvest on saanud varakevad, lummavalt kaunis, millist pole varem veel näinud. Aeg möödub, kuid mina olen ikka endine. Just hetk tagasi nähtud õitest ja pungadest on saanud eluküpsed taimed. Kui hoolega tähele panna, võib kuulda kuidas kaugustes olevad linnud kodu poole lendavad. Kodu...
Ere valgus, metsalagendik? Hiiglaslik värav keset metsa? Läbi värava võib näha tegevust, häguselt, kuid siiski...keegi seal on. Selle pealt võib lugeda "Maailm" -
Sõna, mis võib tekitada lõputuid mõtteid, sõna täis nii head, kui halba. Hirm? Ei, lihtsalt ettevaatlikkus. Mõtlemata ei tasu siseneda. Istun värava kõrvale, pehmele samblavaibale ja vaatan, kuidas elu värava taga kulgeb ning ootan õiget aega sisenemiseks.
Sammud...keegi kõnnib. See olen mina, aga kus ma olen ja miks ma kõnnin? Ma ei tea, aga see ei ole tähtis. Tähtis...oota, ma kohe mõtlen.
Harmooniline vaikus, taustaks ainult linnulaul ja puude kohin. Tee läheb kaheks - paremale ning üles. "Küsimused", näitab tee paremale, "Vastused", näitab tee üles. Mõtted on liiga segased, häiritud tundmatute tegurite poolt. Pikemalt mõtlemata sammun otse edasi, sihtpunkt teadmata.
Keskkonna muutus, absurdsuse tipp. Endise sambla asemel tunnetavad varbad metalli. Raudtee...keset tühjust, aga tühjus on näilik. Rong...ei, aga ma olen kindel, et miski just möödus minust ja neid oli palju. Nagu rotid uppunud laevalt...põgenevad?
Kaugustest paistab udukogu. Halli massi sees on maja, nelinurkne, ühe aknaga. Sees on tühjus...peaaegu. Üks voodi, ei midagi muud. Tekib väsimus, hetkega muutub päev tumedaks ööks. Avastan ennast voodi alt. Sisetunne ütleb, et siin on ohutu. Ma ei ole üksi, siin on veel keegi, aga ta ei räägi. Vaikus, täielik. Alles nüüd märkan, et...unustasin. Õhk muutub jahedaks, sest aken on lahti, aga seda ma ei tea. Saabub päev, aga seda ma samuti ei tea, sest voodi all on ikka pime. Isik minu kõrval...õigus jah, ta on surnud - need on "Teised". Kaob maja, udu ja tema, jättes alles ainult tüki sammalt. Sümbol millestki heast?
Kõrb? Müstika...ei, küllap lihtsalt uni. Kaamel, elab ja liigub. Huvitav, millest ta mõtleb, kas ta üldse mõtleb? Üksik nagu mina. Saame sõpradeks? Vaikimine tähendab nõusolekut, eks? Aga mida edasi? Ma ei mäleta enam kust ma tulin. Sinna? Olgu, ma järgnen sulle. "Algus", näitab suund edasi. Mille algus? Kaamel minu kõrvalt kaob, tema ülesanne on täidetud. Huvitav, kas ta üldse eksisteeriski või oli see kõigest miraaž?
Algus ei ole endine. Kohisevate puude ja linnulaulu asemel valitseb metsas talv. Nii valget lund pole ma varem näinudki. Läbi saju on raske näha...mul ei ole külm.
Kõnnin mööda sissetallatud rada, need on minu enda jäljed, kuid millal ma need tegin? Jällegi läheb tee kaheks, kuid varasema "Vastused" asemel näitab suund üles "Mõtle". Paremale...jah, ma lähen sinna. Maja, mille korstnast tõuseb suitsu. Äkki siin elab keegi. Koputus uksele, uks avaneb. Toidu aroomid, kaetud laud, kuid siin ei ole kedagi. Laua peal on kiri mulle mõistmatus keeles, aga käekiri on tuttav. Ma võiksin vanduda, et see kuulub mulle, kuid millal ja miks? Kõigile minu küsimustele oli võimatu vastata. Majast väljudes näen ukse peal silti "Naerata".
Talvest on saanud varakevad, lummavalt kaunis, millist pole varem veel näinud. Aeg möödub, kuid mina olen ikka endine. Just hetk tagasi nähtud õitest ja pungadest on saanud eluküpsed taimed. Kui hoolega tähele panna, võib kuulda kuidas kaugustes olevad linnud kodu poole lendavad. Kodu...
Ere valgus, metsalagendik? Hiiglaslik värav keset metsa? Läbi värava võib näha tegevust, häguselt, kuid siiski...keegi seal on. Selle pealt võib lugeda "Maailm" -
Sõna, mis võib tekitada lõputuid mõtteid, sõna täis nii head, kui halba. Hirm? Ei, lihtsalt ettevaatlikkus. Mõtlemata ei tasu siseneda. Istun värava kõrvale, pehmele samblavaibale ja vaatan, kuidas elu värava taga kulgeb ning ootan õiget aega sisenemiseks.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)