Meru ja seitse piiluparti.

Elas kord üks Meru nimega Merilin. Ta oli oma nime üle uhke, sest ta oli pärinud selle oma esivanematelt „Me“ ja „Ru“ . Kuigi ta seda varem ise ei teadnud, siis nüüd ta ehk teab. Meru oli elanud juba päris kaua, oma 16 aastat äkki? Kuid olenemata sellest ei olnud ta veel tõelist armastust leidnud. Meru oli kurb, sest tal oli peaaegu maailma parim iseloom ja ta tundis alati kõigile kaasa. Isegi see rahakott, mille ta oma taskust leidis, sai õiglaselt sellele vanamemmele tagastatud peale mitmeid poes käike. Aga tal oli veel midagi – tal oli häbi. Häbi millegi pärast, mis ei olnud veel juhtunud, sest minu jutt ei ole veel sinna maani jõudnud, kuid Meru juba teadis, mida ma mõtlen ning tundis, et teda mõnitatakse. Isegi, kui ta pidas ennast ilgeks lohhiks, siis südames ta teadis, et ta on hea inimene. „Jah, mina – mina olengi see, keda teil vaja on.“ Kuid armastust ei tulnud. Aga siis, siis see juhtus. See oli ühel peol, seal oli palju alksi, poisse, kummiparte ning kõiksugu muid tegelasi.
Kuid Merule jäi silma ainult üks kindel poiss. „Minu rüütel valgel hobusel“, mõtles ta. Tema nimi oli...
Jäägu see saladuseks Sireti eest, kes kindlasti nagunii seda juba teab. PS: Sa oled munk! Loe seda kolm korda tagurpidi, jalad kaela taga. Teema väliselt võin veel mainida, et see jutt ja tegelased selles on autori väljamõeldud ning ei ole kuidagi seotud päris elu inimeste ja sündmustega. Kui Siret seda luges, hakkas ta muigama, kohati isegi naerma ning mõtles endamisi, milline tont ma olen. (Mina, mitte tema) Kuid toome tagasi meie peategelase (ja äkki ka kevade), kes ei suutnud oma silmi veel siiani sellelt rüütlilt maha võtta – Ta oli armunud, meeletult. Ta süda puperdas nagu pomm, mis oli kohe plahvatamas. Pikalt mõtlemata ründas ta meie rüütlit. Ta kasutas kuulsat haardevõtet ning järgmine hetk rippus tal juba kaelas. „Haige lohh oled“, mõtles prints, aga ka tema ei suutnud ennast talitseda. Nad seisid vastamisi, kaks väga sarnase iseloomuga isikut, parimast parimad, kaks armunud piiluparti. Kõik tundus nii tore ja ilus, kuid Meru juba teadis, kuidas see lõppeb, sest ta ise rääkis sellest mulle, kuid äkki ta juba kahetseb? Aga draama jaoks on veel vara, ennem läheb tegudeks. PS: Järgnevas lõigus olen asendanud kõik vägivaldsed, erootilised, pornograafilised ja ebatsensuursed (või kuidas iganes sa seda sõna kirjutad) sõnad tärniga. Igatahes, välja nägi see umbes selline:

Meru: **** ******* **** ** , **** ***
Prints: *** ****** , ************* !!!!
Meru: Awww, ***** *** *** **** *** ?
Prints: O_o *** ******** ****** **************** ********
Meru: ... („kas sellel peaks tähendus olema“, mõtles ta seda lugedes)

Lohutuseks võin öelda, et ei peaks. Igatahes peale tõsiseid tegusi jõudis meie rüütel arusaamale, et see ei ole see, mis ta tahab. (Teadaolevalt teadis ta alati, mida tahab) „Mind erutavad ainult sellised pardid, kes ei piilu!“ Kuid nagu rüütlile kohane, ei öelnud ta Merule midagi. „Pigem suren, kui lausun mõne sõna!“ Kas ma mainisin ka, et ta oli tark, ilus, parima iseloomuga, vahest alkoholi probleemidega, aga üldiselt tore poiss? Kui ei, siis nüüd ma seda tegin. Siret oli juba ka siia maani oma lugemisega jõudnud ning teda ei heidutanud see, et ma teda mungaks kutsusin ja kes ma üldse olen selline, et teistele nimesi annan, kui ma ise parem pole. Ma tuletan veel meelde, et see jutt on algusest lõpuni väljamõeldis ning kui teil tekib kahtlusi, pöörduge arsti või apteekri poole.
Enam polegi palju jäänud... Meru tuli koju, silmad vesised, huuled lillad ning kops üle maksa ning logis MSNi ning hakkas aru pidama oma parima sõbraga, kelleks osutusin mina isiklikult – maailma parim mõnitaja, kirjanik, luuletaja, nõu andja, sõber ja peab mainima, et ma olen ka üsna kena. Omal ajal vajusid tüdrukud mu jalge ette ning see ei olnud mitte sellepärast, et ma olin just äsja oma sokke vahetanud. Samal ajal kui Siret ei suutnud naeru pidada, hakkas ka Merule naer suule tulema, kuigi siin ei olnud tegelikult mitte midagi naljakat. Alles jäid ainult murtud süda, mälestused, pisarad ning veri, mis tuli sügavalt hingest. Isegi Sireti nägu tõmbus tagasi tõsiseks, sest ta teadis, et teiste murede üle ei ole ilus naerda. Kokkuvõttes jäid nad ikkagi sõpradeks, ma arvan? Ja isegi kui ei jäänud, siis elasid nad õnnelikult elu lõpuni, seitsme maa ja mere taga, koos seitsme piilupardiga.

PS: Minu blogi ei vääri nii tõsist ja kurba juttu, aga ma tahan selle ikkagi avaldada, et näidata oma kaastunnet – Mingu sul järgmises elus paremini!
PSPS: Kes naljast aru ei saa ja arvab, et ma olen tõeline sitapea, siis palun vabandust, aga selline ma olengi . Kuri, õel ja paha. Lisaks: rassist, pervert, automehaanik, katuse paigaldaja ja muud ametid, mille jaoks mul oskused puuduvad. WHAHAHAHHAHA... *Kurja geeniuse naer*
Armastusega,
Silver Heinsaar

Lisa kaadrid, mis olid eemaldatud tekstist: (Awww.... See oli nii nunnu QQ)

Autori kommentaar: Printsil oli väga paha olla ning ta vajus ära, kuid Meru mõtles: "See vist ongi armastus!"