Forgotten Memories (Part 10 - Final)

     Kui Silver silmad avas, oli tema elust 5 aastat möödunud. Ta istus bussis, kus oli väga ebamugav kirjutada, aga see oli ka viimane kord. Ausalt öeldes ei tahtnud ta meenutada, mis nende viie aastaga juhtus. Oma telefoni avanedes vaatas talle vastu ainult üks kontakt, kuid seegi oli tema kõnesi viimased aastad ignoreerinud. Silver oli kaotanud kõik, mis tal kunagi oli - sõbrad, keda tal tegelikult ei olnudki, armastuse, millest ta ainult unistada võis ja kirjaniku talendi, mille kohta ma halvasti öelda ei taha.
Ta logis oma telefonist skype`i kust ta lootis kedagi veel leida, aga enamus tema kontakte oli ta kustutanud või suurest hirmust, et ma nendega rääkima hakkan, üldse uue konto teinud. Korraga märkas Silver, et on oma peatusest mööda sõitnud kuna olid end facebook`i unustanud ja pidi nüüd koju kõndima oma 10km. Koju jõudes ütles vanematele, et jäi bussis magama, et liiga häbi ei oleks. Kuna Silveril sõpru ei olnud, olid tal ainult unistused, mis panid teda Meru igatsema, aga teades et Meru tema kõnedele ei vasta, proovis ta õnne tema venna Rolandiga. Silveri üllatuseks võeti see kõne vastu ja juba ennem, kui ta midagi Meru kohta küsida jõudis, kuulis ta taustalt tema hüüdu: "emma, lõpeta peaga vastu seina jooksmine või jääd lolliks nagu su isa!".
Silver mõistis, et Meru on vahepeal emaks saanud. Ta mõtliskes, kas see laps võiks tema oma olla kuna oli Meruga kunagi ühes voodis maganud, aga nagu oleks tema mõtteid loetud, sai ta vastuseks Uno, mille järel ta kõne katkestas. Silver eeldas, et Meru oli ta oma elust jäädavalt välja tõuganud ja enda eluga edasi läinud nagu kõik teisedki tegelased siin seerias. Suurest kurbusest vajust ta tagasi sügavasse unne, lootes vaid, et tema prints ennem järgmist aastat teda suudlusega üles äratama tuleb.