Kaval Ants

Elas kord üks kala, kellel oli kolm jalga. Juba lapsest peale narrisid teised kaelkirjakud teda lehmaks, kuid kala see ei heidutanud, sest tema ema oli talle nende isast just maitsvat lõhesuppi valmistanud. Söömine tõstis väikese kala tuju alati ning tekitas temas gaase. Korraga kukkus tema ema laest läbi, otse kuu peale ning põles tuhaks. Kala oli kurb, sest ta oli oma supi lõpetanud, kuid tal ei olnud enam ema, kes seda juurde tooks. Kala võttis oma sokist taskulambi ning läks mööda maailma rändama. Kui ta lõpuks Pluutole jõudis, nägi ta oma ehmatuseks kalu, kellel oli kuus jalga. Kala naeratas ja hüüdis: "Kenad luiged teil!" See tõstis ta enesetunnet, sest varem veel ei olnud ta kohanud kedagi suurema puudega, kui ta ise.
Maailm on ikka suur ja lai, mõtles ta ning seadis oma sõrad Eesti poole. Eestis nägi ta palju paljaid naisi, kellel rinnad suuremad kui varbad, aga üldiselt talle seal meeldis, sest nuga ei lõika. Kuid siis juhtus midagi ootamatut, mida ta isegi ilmsis poleks ette osanud kujutada. Keset teed seisis Ants, aga see ei olnud tavaline Ants, vaid tal oli särk seljas. Särgi peale oli musta tindiga trükitud sõna "Kaval".
Seda nähes oli väike kala nii hirmul, et ta hüppas kohapealt järgmisesse päikesesüsteemi ning sellest ajast saati ei ole keegi kolme jalaga kalu kohanud, kuid müüdid räägivad, et Maximas on kaval ants kampaaniahinnaga.

Forgotten Memories (Part 10 - Final)

     Kui Silver silmad avas, oli tema elust 5 aastat möödunud. Ta istus bussis, kus oli väga ebamugav kirjutada, aga see oli ka viimane kord. Ausalt öeldes ei tahtnud ta meenutada, mis nende viie aastaga juhtus. Oma telefoni avanedes vaatas talle vastu ainult üks kontakt, kuid seegi oli tema kõnesi viimased aastad ignoreerinud. Silver oli kaotanud kõik, mis tal kunagi oli - sõbrad, keda tal tegelikult ei olnudki, armastuse, millest ta ainult unistada võis ja kirjaniku talendi, mille kohta ma halvasti öelda ei taha.
Ta logis oma telefonist skype`i kust ta lootis kedagi veel leida, aga enamus tema kontakte oli ta kustutanud või suurest hirmust, et ma nendega rääkima hakkan, üldse uue konto teinud. Korraga märkas Silver, et on oma peatusest mööda sõitnud kuna olid end facebook`i unustanud ja pidi nüüd koju kõndima oma 10km. Koju jõudes ütles vanematele, et jäi bussis magama, et liiga häbi ei oleks. Kuna Silveril sõpru ei olnud, olid tal ainult unistused, mis panid teda Meru igatsema, aga teades et Meru tema kõnedele ei vasta, proovis ta õnne tema venna Rolandiga. Silveri üllatuseks võeti see kõne vastu ja juba ennem, kui ta midagi Meru kohta küsida jõudis, kuulis ta taustalt tema hüüdu: "emma, lõpeta peaga vastu seina jooksmine või jääd lolliks nagu su isa!".
Silver mõistis, et Meru on vahepeal emaks saanud. Ta mõtliskes, kas see laps võiks tema oma olla kuna oli Meruga kunagi ühes voodis maganud, aga nagu oleks tema mõtteid loetud, sai ta vastuseks Uno, mille järel ta kõne katkestas. Silver eeldas, et Meru oli ta oma elust jäädavalt välja tõuganud ja enda eluga edasi läinud nagu kõik teisedki tegelased siin seerias. Suurest kurbusest vajust ta tagasi sügavasse unne, lootes vaid, et tema prints ennem järgmist aastat teda suudlusega üles äratama tuleb.