Kõnnin pehmel samblavaibal.

Mul on praegu vaba aega, nii et mõtlesin selle siia kähku ära kirjutada. :o


Sammud...keegi kõnnib. See olen mina, aga kus ma olen ja miks ma kõnnin? Ma ei tea, aga see ei ole tähtis. Tähtis...oota, ma kohe mõtlen.

Harmooniline vaikus, taustaks ainult linnulaul ja puude kohin. Tee läheb kaheks - paremale ning üles. "Küsimused", näitab tee paremale, "Vastused", näitab tee üles. Mõtted on liiga segased, häiritud tundmatute tegurite poolt. Pikemalt mõtlemata sammun otse edasi, sihtpunkt teadmata.
Keskkonna muutus, absurdsuse tipp. Endise sambla asemel tunnetavad varbad metalli. Raudtee...keset tühjust, aga tühjus on näilik. Rong...ei, aga ma olen kindel, et miski just möödus minust ja neid oli palju. Nagu rotid uppunud laevalt...põgenevad?

Kaugustest paistab udukogu. Halli massi sees on maja, nelinurkne, ühe aknaga. Sees on tühjus...peaaegu. Üks voodi, ei midagi muud. Tekib väsimus, hetkega muutub päev tumedaks ööks. Avastan ennast voodi alt. Sisetunne ütleb, et siin on ohutu. Ma ei ole üksi, siin on veel keegi, aga ta ei räägi. Vaikus, täielik. Alles nüüd märkan, et...unustasin. Õhk muutub jahedaks, sest aken on lahti, aga seda ma ei tea. Saabub päev, aga seda ma samuti ei tea, sest voodi all on ikka pime. Isik minu kõrval...õigus jah, ta on surnud - need on "Teised". Kaob maja, udu ja tema, jättes alles ainult tüki sammalt. Sümbol millestki heast?

Kõrb? Müstika...ei, küllap lihtsalt uni. Kaamel, elab ja liigub. Huvitav, millest ta mõtleb, kas ta üldse mõtleb? Üksik nagu mina. Saame sõpradeks? Vaikimine tähendab nõusolekut, eks? Aga mida edasi? Ma ei mäleta enam kust ma tulin. Sinna? Olgu, ma järgnen sulle. "Algus", näitab suund edasi. Mille algus? Kaamel minu kõrvalt kaob, tema ülesanne on täidetud. Huvitav, kas ta üldse eksisteeriski või oli see kõigest miraaž?

Algus ei ole endine. Kohisevate puude ja linnulaulu asemel valitseb metsas talv. Nii valget lund pole ma varem näinudki. Läbi saju on raske näha...mul ei ole külm.
Kõnnin mööda sissetallatud rada, need on minu enda jäljed, kuid millal ma need tegin? Jällegi läheb tee kaheks, kuid varasema "Vastused" asemel näitab suund üles "Mõtle". Paremale...jah, ma lähen sinna. Maja, mille korstnast tõuseb suitsu. Äkki siin elab keegi. Koputus uksele, uks avaneb. Toidu aroomid, kaetud laud, kuid siin ei ole kedagi. Laua peal on kiri mulle mõistmatus keeles, aga käekiri on tuttav. Ma võiksin vanduda, et see kuulub mulle, kuid millal ja miks? Kõigile minu küsimustele oli võimatu vastata. Majast väljudes näen ukse peal silti "Naerata".

Talvest on saanud varakevad, lummavalt kaunis, millist pole varem veel näinud. Aeg möödub, kuid mina olen ikka endine. Just hetk tagasi nähtud õitest ja pungadest on saanud eluküpsed taimed. Kui hoolega tähele panna, võib kuulda kuidas kaugustes olevad linnud kodu poole lendavad. Kodu...
Ere valgus, metsalagendik? Hiiglaslik värav keset metsa? Läbi värava võib näha tegevust, häguselt, kuid siiski...keegi seal on. Selle pealt võib lugeda "Maailm" -

Sõna, mis võib tekitada lõputuid mõtteid, sõna täis nii head, kui halba. Hirm? Ei, lihtsalt ettevaatlikkus. Mõtlemata ei tasu siseneda. Istun värava kõrvale, pehmele samblavaibale ja vaatan, kuidas elu värava taga kulgeb ning ootan õiget aega sisenemiseks.