Armastus ja sõprus

Mis on armastus? Mis on sõprus? Sõna "Armastus" on vast kõige keerulisema tähendusega väljend inimese sõnavaras. Sõprus mahub peaaegu samasse kategooriasse, kuid on siiski vähe lihtsam. Kõige selle seletamine ja nende kahe sõna kõrvutamine võib isegi parimatele filosoofidele keeruliseks osutuda. Antud väljendid on faktide abil seletamatud ning neid peaks ise kogema, et täielikult mõista, millest on tingitud ka erinevad arusaamad.

Seega, mis on armastus? Võtame näiteks, et ma armastan oma naist, kuid samuti on ta ka minu parim sõber. Ma armastan oma teisi perekonna liikmeid juba lihtsalt sellepärast, et meie vahel on bioloogiline side, kuid ma ei ütleks, et oleme piisavalt lähedased, et meid headeks sõpradeks pidada. Meil on lähedasi sõpru, kelle kohta saab öelda, et neid me armastame, kuid siin kohal on tegu teist tüüpi armastusega. Päris segane, kuigi lugedes siiski üpris mõistetav. Samuti kui öelda, et ma armastan oma naist ja armastan mängida jalgpalli - Sama sõna täiesti teises tähenduses. Kas armastus on väljamõeldis või tunne? Mõnes mõttes on see sügav tunne, kuid samuti ka otsus. Otsustame, et armastame kedagi, ükskõik mis ka ei juhtuks. Armastame kedagi, sest meie vahel on usaldus ja me jagame sarnaseid kogemusi. Siiski on see määratlus udune, sest tekib raskusi seletada, et mis see siis tegelikult on. Vahest saab selgust sellest, kui identifitseerida need, keda armastame. Kui vaadata inimesi oma elus, siis kelle kohta saab öelda, et neid ma armastan? Budistide jaoks on armastus tahtmine, et teised oleksid õnnelikud. Ristiusu kohaselt tuleb ennem jumala,- ja alles siis kaasinimestearmastus.

Mis see sõprus siis veel on? Kui ma peaksin jagama oma sõbrad vastavatesse gruppidesse, siis üldpilt näeks välja selline - Mul on mõni "lähedane" sõber ja natukene rohkem teisi sõpru. Lähedased sõbrad on isikud, keda ma usaldan ja kelle suhtes ma tunnen kindlust, kui on vaja kellegagi rääkida. Suurem osa sõpru on need, kellega saab ka vahetevahel suhelda ja kellega on sügavam side, kui niisama tuttavatega, aga jällegi kisub see väide ähmaseks, sest positiivsed tunded võivad tekkida täiesti suvalise isiku vastu, mille korral teda oma sõbraks nimetada võib.

Ja et nüüd veel üles tulla definitsiooniga , mis seletab armastuse ja sõpruse vahet, on umbes sama lihtne nagu rebida rinnust oma süda, kui tekib tunne, et see on murtud ja näidata seda kellelegi, kuid ma võin üritada. Armastus, inimperspektiivis tekitab ühtsuse tunnet. Tunne, kust varem oli midagi puudu, on nüüd terviklik. Armastus tekitab suuremeelsuse ja altruismi tunde, kus tahame jätta positiivse märgi siia maailma, milles elame. Kassid, koerad, beebid, ilusad päikeseloojangud, soojad suvetuuled, rikkumatu maastik peale värsket lumesadu ja nii edasi - kõik need inspireerivad armastavaid tundeid, mis panevad meid tahtma olla hoolivad ja kaastundlikud inimesed.

Teisest küljest tekitab sõprus mitmeid sarnaseid võimalusi õnne ja rõõmu jaoks, kuid ma ei usu, et need on päris samal tasemel. Sõbrad võivad aidata läbi raskete aegade, kui tunneme, et maailm on kokku varisemas ja hoiavad meid seniks kuni nutame, sest oleme just avastanud, et meie armastatul on vähk või kui oleme vihased, sest saime trahvi tööle minnes või pettunud, sest pidime ootama klienditeenindajat 30 minutit, et saada vastus 30 sekundi küsimusele, mis meil telefoni arve kohta oli. Sõbrad on selleks, et saaksime ennast inimestena tunda ja et nad aktsepteeriksid ja hooliksid meist vaatamata meie vigadele. Tugevas sõpruses on jagamine vastastikkune ja pikka aega kestnud sidemed võivad moodustada armastuse. See võib olla romantiline armastus või selline armastus, mida tunneme kellegi vastu, kes on meid vedanud, kui me ei ole suutnud püsti seista või armastus, kus meie lähedane on hädas ning süda annab märku, et ta tahab aidata, kuid ainukene asi, mida pakkuda suudame, on armastuse energia.

Ma julgeks väita, et ühine nimetaja sõpruse ja armastuse vahel on hoolivus. Ei ole võimalik tunda armastust ilma hoolivuseta ja selle tundmine võib võtta täiesti tavalise sõpruse ja muuta selle armastuseks. Kuigi need on selgelt erinevad, siis armastus ja sõprus paistavad kooseksisteerivat koguaeg. Siiski, kui seda lähemalt uurida, siis armastus on see, mis seob selle kõik kokku, kaasaarvatud sõpruse.

Kõnnin pehmel samblavaibal.

Mul on praegu vaba aega, nii et mõtlesin selle siia kähku ära kirjutada. :o


Sammud...keegi kõnnib. See olen mina, aga kus ma olen ja miks ma kõnnin? Ma ei tea, aga see ei ole tähtis. Tähtis...oota, ma kohe mõtlen.

Harmooniline vaikus, taustaks ainult linnulaul ja puude kohin. Tee läheb kaheks - paremale ning üles. "Küsimused", näitab tee paremale, "Vastused", näitab tee üles. Mõtted on liiga segased, häiritud tundmatute tegurite poolt. Pikemalt mõtlemata sammun otse edasi, sihtpunkt teadmata.
Keskkonna muutus, absurdsuse tipp. Endise sambla asemel tunnetavad varbad metalli. Raudtee...keset tühjust, aga tühjus on näilik. Rong...ei, aga ma olen kindel, et miski just möödus minust ja neid oli palju. Nagu rotid uppunud laevalt...põgenevad?

Kaugustest paistab udukogu. Halli massi sees on maja, nelinurkne, ühe aknaga. Sees on tühjus...peaaegu. Üks voodi, ei midagi muud. Tekib väsimus, hetkega muutub päev tumedaks ööks. Avastan ennast voodi alt. Sisetunne ütleb, et siin on ohutu. Ma ei ole üksi, siin on veel keegi, aga ta ei räägi. Vaikus, täielik. Alles nüüd märkan, et...unustasin. Õhk muutub jahedaks, sest aken on lahti, aga seda ma ei tea. Saabub päev, aga seda ma samuti ei tea, sest voodi all on ikka pime. Isik minu kõrval...õigus jah, ta on surnud - need on "Teised". Kaob maja, udu ja tema, jättes alles ainult tüki sammalt. Sümbol millestki heast?

Kõrb? Müstika...ei, küllap lihtsalt uni. Kaamel, elab ja liigub. Huvitav, millest ta mõtleb, kas ta üldse mõtleb? Üksik nagu mina. Saame sõpradeks? Vaikimine tähendab nõusolekut, eks? Aga mida edasi? Ma ei mäleta enam kust ma tulin. Sinna? Olgu, ma järgnen sulle. "Algus", näitab suund edasi. Mille algus? Kaamel minu kõrvalt kaob, tema ülesanne on täidetud. Huvitav, kas ta üldse eksisteeriski või oli see kõigest miraaž?

Algus ei ole endine. Kohisevate puude ja linnulaulu asemel valitseb metsas talv. Nii valget lund pole ma varem näinudki. Läbi saju on raske näha...mul ei ole külm.
Kõnnin mööda sissetallatud rada, need on minu enda jäljed, kuid millal ma need tegin? Jällegi läheb tee kaheks, kuid varasema "Vastused" asemel näitab suund üles "Mõtle". Paremale...jah, ma lähen sinna. Maja, mille korstnast tõuseb suitsu. Äkki siin elab keegi. Koputus uksele, uks avaneb. Toidu aroomid, kaetud laud, kuid siin ei ole kedagi. Laua peal on kiri mulle mõistmatus keeles, aga käekiri on tuttav. Ma võiksin vanduda, et see kuulub mulle, kuid millal ja miks? Kõigile minu küsimustele oli võimatu vastata. Majast väljudes näen ukse peal silti "Naerata".

Talvest on saanud varakevad, lummavalt kaunis, millist pole varem veel näinud. Aeg möödub, kuid mina olen ikka endine. Just hetk tagasi nähtud õitest ja pungadest on saanud eluküpsed taimed. Kui hoolega tähele panna, võib kuulda kuidas kaugustes olevad linnud kodu poole lendavad. Kodu...
Ere valgus, metsalagendik? Hiiglaslik värav keset metsa? Läbi värava võib näha tegevust, häguselt, kuid siiski...keegi seal on. Selle pealt võib lugeda "Maailm" -

Sõna, mis võib tekitada lõputuid mõtteid, sõna täis nii head, kui halba. Hirm? Ei, lihtsalt ettevaatlikkus. Mõtlemata ei tasu siseneda. Istun värava kõrvale, pehmele samblavaibale ja vaatan, kuidas elu värava taga kulgeb ning ootan õiget aega sisenemiseks.