Aim Eekuel Nolum (Part 2)

Peale mitmeid tunde nutmist ja karjumist, ei osanud Alan ikka lugeda. "Kuidas seda väikesed lapsed teevad?", mõtles ta. Peale hitleri kadumist, polnud enam miski sama, kõik oli teistsugune, enam ei pidanud Alan laskma teda hommikul välja, ega ka õhtul sisse. Alan ei suutnud selle ajaga, mis tal nüüd oli, enam midagi teha. Kõik oli nii raske. "Keegi ei ole võimeline sisustama 30 sekundit oma elust millegi muuga!", mõtles ta. Pisaraid näolt pühkides, kõnids Alan oma arvuti poole. "Kas Hitler on saatnud mulle mingi meili, või kasvõi youtubesse mõne video pannud, mis võiks vihjata tema asukohale.", mõtles Alan, aga ei ühtegi kirja, ei ühtegi Subscriptions'it, ei midagi...

Astudes juba toast välja, oli kuulda arvutist heli, mis tekib siis, kui keegi räägib sinuga msnis. See oli Laura, Alani väike õde, kes oli kodust põgenenud kaugele Märjamaale, paremat elu otsima. Laura ütles, et hitler helistas talle hommikul ja palus edasi öelda, et Sims 3 on lekkinud interneti ja seda saab aadressilt: www.Areyoustupidenoughtobeliveme.com/downloads. Muidugi Alan oleks seda tahtnud, aga Karina ütles, et Simsi mängimine on patt ja Alan ei tohi pattu teha, välja arvatud mõnda, aga nendest rääkimine oleks patt. Laura rääkis ka sellest, et Hanna oli oma kilpkonnaga Lotte kõrrejooki joonud, mis ei lõppenud kuigi hästi ja nad mõlemad lubasid, et kõrrejookidel on nüüd lõpp, igavesti.

Alan ei arvanud sellest jutust enam midagi, sest ta teadis, et Hanna on sellest kraamist sõltuvuses. Talle meenus, kuidas ühel lumisel suveõhtul, kui päike oli just tõusmas, kuulis ta koputust aknal. See oli Hanna väike õde, kes oli saadetud küsima ega Alanil Lotte jooki ei ole. Alan vastas, et ei ole, peale mida kukkus Hanna väike õde kokku, sest ta oli jooksnud 2 nädalat, 100km, kõike selleks et küsida Alanilt see küsimus. Alan hakkas juba välja abi järele jooksma, aga siis tuli talle meelde, et tal on midagi tähtsat vaja teha.

Oli aeg minna arsti juurde, kuhu oli aeg kinni pandud, et teada saada, mis veres toimub. Alan lülitas arvuti välja, otsis voodi alt rahakoti ülesse ja jooksis bussi peale. Bussis oli ka Alani naaber ja hea sõber Kristiina. Alan istus ta kõrvale. Teemasi oli palju, millest rääkida, nii oli alati olnud. Küll räägiti kordadest, kui vaadati koos õudukaid ja lõhuti kardinaid selle tagajärjel, räägiti ka sellest, kuidas Kristiina Alani köögis ükskord naerma hakkas ja siis põrandal ringi möllas, ühiseid mälestusi oli neil palju. Terve tee rääkis Kristiina, kuidas ta klassiõde arvab, et ta on ilgelt lahe säga ja et ta "oskab" igasuguseid muusika instrumente mängida. Alan kuulas huviga, sest Kristiina mõttemaailm oli alati täis huvitavaid ja uusi mõtteid, mis tuleks ehk ka tema elus kasulikuks. Peale pikka sõitu, oli aeg jätta hüvasti. Haiglasse sisse astudes nägi Alan oma pisikest õde Laurat, kes nuttis pingi peal. Ta rääkis et suudles eelmisel nädalal oma klassikaaslase sünnipäeval ühte poissi ja nüüd tal on vist HIV. Alan mõtles et kas peaks Laurale rääkima, et sellest ei saa HIV'i, aga see tundus sellel hetkel liiga palju aega võttev tegevus ja aega oli vaid 3 minutit, et otsida ülesse palat, kus ootab teda arst.

Peale piki otsinguid, mis kestsid ligikaudu pool minutit, leidis Alan palati. Tuli vaid oodata, kuni kaks inimest seal ära käivad, ja oligi Alani kord. Arst näitas tooli, kuhu tuli istuda. Vaadati üle näidud, mille Alan oli kaasa võtnud ja ka muu jura. Algas vaikus, aeg aeglustus, süda tuksus jubedalt, sest arsti näolt oli näha ei kõik ei ole korras. Alani suust kõlas küsimus: "kas kõik on korras." Vastus oli küll "Jah", aga Alan teadis et see ei ole nii. Seda oli näha pisarast, mis voolas mööda arsti nägu alla. Arst võttis pastaka ja hakkas küsima, samal ajal kirjutades lehele sümptomeid. Kõik oli vale, mitte miski ei klappinud. Küll oli miski vale, aga samal ajal ka midagi õiget. Ainuke võimalus teada saada, mis toimub, oli saata Alan uuringutele, et ehk aitab see aru saada, mis toimub. Kui jutt räägitud ja saatekirjad kirjutatud, oli aeg jätta hüvasti. Koridoris oli ikka veel alles nuttev Laura, kes ütles et ootas kaks tundi vale ukse taga. Alan, kui hea venna, ütles Laurale, et HIV on kõigest müüt ja viis ta siis juustusnitslit sööma. Söögi ajal oli lauas vaikus, ei ühtegi sõna. Laura sai aru, et midagi juhtus, kuid küsida oleks olnud raske. Laura nägi Alani näost ära, et aeg parem oleks edasi süüa ja jätta küsimused endasse. "Mis küll võis seal arsti juures juhtuda," mõtles Laura, samal ajal süües viimast kartulit taldriku pealt. Alani taldriku peale jäi vaid viil apelsini. Laura teadis, et Alan ei söönud seda kunagi, vaid andis selle Liisale.

Lahkuti , nende sealolekust jäi alles vaid 156 krooni, kaks taldrikut ja viil apelsini...

Forgotten Memories (Part 9)

Pühapäev 9. november...
Täiesti tavaline päev. Silveri jaoks algas hommik nagu iga teinegi hommik. Sisimas oli ta tüdinenud kohvist, mis maitses nagu kohvi. Suitsust, mis suitses ning arvutist, kus oli kõik samasugune nagu alati. Ta tahtis midagi originaalset. Ta unistas suitsevatest vikerkaartest ning arvutist, kust saaks kohvi tellida ja kui võimalik siis ka kohvisaiadest, mis oleks täidetud kaneeliga. Kuid need olid ainult unistused, mis olidki mõeldud mitte täide minemiseks. Reaalsuses jõi ta lihtsalt oma kohvi ära, käis väljas suitsul ning läks arvutisse gunzi mängima. Peale selle käis ta vahepeal söömas ning urineerimas.

Meru samal ajal rääkis oma eelmise päeva muljetest Siretile, kes oli solvunud, et teda kuhugi ei kutsutud. Ka tema oleks tahtnud ufosi kohvisaiu söömas näha. Aga kes ei tahaks?
Kuna Meru ei viitsinud Sireti möla enam kuulata, siis tõi ta vabanduseks, et ta nina külmetab ja läks magama ära. Seejärel hakkas Siret Alanile pinda käima. Ka Alan suutis tema mitte kuulamiseks vabanduse tuua ja ütles, et ta hakkab Simsi mängima. Siis vaatas Siret seljataha ning nägi mingeid imelike tüüpe kaabudega. Ta arvas, et need on tränauhvod kuna nad laulsid omaette midagi ja mängisid siki silmapliiatsiga. Siret ei tahtnud neid segada ning läks crime`i oma taimi kastma, mis olid juba peaaegu kuivanud.

Paari tunni pärast...
Õhtu oli juba käes. Silver mängis ikka veel gunzi. Äkki kostis koputus uksele. Silver karjus "Ja" , kuid kedagi sisse ei tulnud. Aja möödudes kuulis ta ukse tagant hägusat laulmist, kuid peale sõna "Martin", ei saanud ta midagi aru. Laul läks järjest valjemaks ning Silver ei suutnud seda enam taluda. Ta tegi ukse lahti ning ütles kurjalt: "Martin ei ela siin!" ning keeras ukse tagasi lukku. Pani kõrvaklapid pähe ja muusika põhja.

Samal ajal Meru juures...
Meru ärkas uksekella peale. Ta nina külmetas siia maani ning seetõttu ei viitsinud ta teki alt välja tulla. Ta võttis laua pealt kohvisaia ning sõi selle ära, mille järel ta uuesti magama jäi. Kuid nii lihtsalt tal magada ei lastud. Paar minutit hiljem viskas keegi kiviga Meru aknasse. Meru läks öösärgi väel akna peale ja nägi all kaabudega tüüpe. "Kaduge ära siit", karjus Meru ja viskas neid kaktusega.

Samal ajal Alani juures...
Alan oli vahepeal Simsist sõltuvusse jäänud. Ta ajas oma tegelaskujuga Silverit taga, et talle musi ja kalli teha. Samal hetkel, kui ta oli Silveri kätte saanud, läks vool ära ja terve maja oli kottpime.
Äkki kuulis ka tema uksekella ning peale seda hakkas pihta ka laulmine. Alan piilus kardina vahelt ning nägi ukse taga kaabudega tüüpe. Suurest hirmust jooksis ta tagasi oma tuppa ning ronis voodi alla. Seal veetis ta ka oma tänase öö.

Lõpuks Sireti juures...
Kui Meru oli Siretile öelnud, et tema akna all olid mingid kaabudega tüübid, siis oli Siret ehmunud. Siret ütles, et need samad tüübid olid tema toas olnud ja siki silmapliiatsiga ennast värvinud. Ka Siretil tekkis hirm, kuid ta pidi veel 13 minutit ootama, et kasvuhoonepileteid jälle osta saaks.

3 tundi hiljem...
Siret ärkas. Kõik tuled oli kustus ning ka Siki oli koju magama jõudnud. Siret oli suurest ootamisest magama jäänud. Kui ta uuesti crime`i loggis, tuli tal pisar silma, sest tema joogid olid kõrtsist otsa saanud ning kõrtsi kuulsus oli kõvasti langenud. Esimest korda elus oli Siret masenduses. Ta tundis, et tema elu on kaotanud mõtte ning ta tahtis enesetappu teha. Sireti peatas läbi une tõusnud Siki. Ta märkas, et keegi on Sikile markeriga vuntsid ette joonistanud.
Siret tegi oma tavapärast hobuse naeru ning uinus mõtetega, et küllap see oli kaabudega tränaufode vigur.

Järgmine päev ei teadnud keegi, et eile oli olnud mardipäev.

Aim Eekuel Nolum (Part 1)

Kell 5, kui Alan oli jälle ärganud järjekordse õudusunenäo peale, oli väljas pime. Kõik teised magasid, Alan tahtis ka magada, aga mõtted tema unest, ei lahkunud ja ta otsustas minna arvutisse. Arvutis vaatas ta Yu-Gi-Oh: The Abridged Series'i osasi, mida ta oli vaadanud juba sadu kordi, aga ikkagi ajasid need teda naerma. Msn'i avades, nägi ta et Meru oli sees, aga away peal. Alan küsis tema käest, et kas ta on üleval, aga ei ühtegi vastust. Nii mõtles Alan, et kell 6 vist ei ole kõige õigem aeg olla msnis, peale mida ta sealt lahkus, lootes, et ehk hiljem tagasi minnes on seal keegi online ka. Kuulates juba üks tund laulu Björk - Hunter, mõtles Alan ikka veel oma unenäole, miks oli see nii hirmus, miks pidi ta seda nägema?


Kui kell sai seitse, otsustas Alan minna telekat vaatama, sest see tundus selle aja parim idee. Nagu arvata oli, ei tulnud sealt midagi. Kõik saated olid sellised, mida on juba nähtud, või olid liiga masendavad, et vaadata. Nii otsustas Alan tagasi tulla arvutisse ja kuulata edasi Björk'i.


Peale kaheksat logis Alan jälle msn'i, aga kõik oli sama, nagu ennam, aga siiski küsis ta uuesti Meru käest: "Kas sa nüüd oled üleval? >.<", aga vastust ei saanud ta ka seekord. Imelik, mõtles ta siis ja otsis kas tal on äkki arvutis midagi huvitavat, mis lõbustaks teda kuni Meru talle vastab. Ta leidis filmi, mis kannab nime "Kung Fu Panda". Ta oli seda ka ennem näinud, aga ta oli nõus vaatama kõike, et saada mõtted mujale. Peale ühe ja poole tunnist ootamist, ärkas Meru ja Alan sai oma vastuse. Alan rääkis Merule, et ta nägi sitta und. See mida Meru vastas, hämmastas Alanit. Meru rääkis, et ka tema nägi halba und. M€rU(sn) says: ma nägin,et ma läksin jaama, aga kellelegi ei teatanud ette, ja siis kui ma sissse läksin siis silver ja karina ameleseid seal >.<
Peale seda rääkis Alan ka enda unenäost, aga vastuseks sai ta ainult naljaka loo vihmast, mis tegi tuju heaks. Paar minutit hiljem arvas Meru, et ta võiks edasi magada, aga otsustas hoopis Runescape'i mängida, kuna midagi muud pole teha.


Teema läks üle Isadepäevale:

Naks. | Do you want to be different? says:
Täna on isadepäev. >.<
M€rU(sn) says:
no, head isadepäeva siis ju!^^.
Naks. | Do you want to be different? says:
:D
Naks. | Do you want to be different? says:
Ma ei ole ju su ametlik isa. :D
M€rU(sn) says:
aga..sa oled kasuisa:D
M€rU(sn) says:
seega ..isa:D
Naks. | Do you want to be different? says:
Aga....äää...olgu. :D

Kui Alanil oli hommikusöök tehtud ja kõht täis, ruttas ta arvutisse, leides sealt conversation'i, kus Meru teatab, et läheb magama. "Tahan juba järgmist nädalavahetust!", karjus Alan oma mõtetes, teades et 6 päeva tuleb selleks veel üle elada. Kui küüned markeriga värvitud said, oli aeg Björki edasi kuulata (Kui te aru ei ole saanud, siis Alanile meeldib Björk), peale mida oli aeg minna vanaisa juurde, aga ennem pidi Karinaga ka rääkima, sest see oli Alanile päeva kõige tähtsam osa. Vanaisa juures ta ainult magas ja sõi kooki, Sirje tegi teed ka. Alan rääkis ka Laurale, et ärkas kell 5 ülesse ja seda, et kahjuks Karinat ta unes täna ei näinud, mis oli Alani jaoks maailma lõpp.

Käes oli õhtu, kell oli 5, Alan oli juba olnud 12 tundi üleval. Jaana, Anti ja Anett olid ka juba külas, et tähistada isadepäeva, kui Alan kuulis väljast laulmist, et mingid joodikute varbad külmetavad. WTF?, mõtles Alan ja jooksis ruttu voodi alla peitu, kus oli ka Hitler, Alani kass.Koos nad seal värisesid, vahel oli kuulda ka väikese lapse samme, mis olid arvatavasti Anett'i omad. Alanil oli nii hirmus, et võttis voodi pealt padja ja teki, ja läks voodi alla magama.

Pärast pikka uinakut, tehes silmad lahti, nägi ta et Hitler jättis kirja talle. Hitler kirjutas: Läksin ära. Alan mõtles, mõtles veel, aga peale pikka mõtlemist arvas, et peaks vist lugemise ennem selgeks õppima. >.<>.<

Forgotten Memories (Part 8)

Laupäev, 8. november...
Alan, Meru ja Marit pidid linnas kokku saama, et portas ringi chillides majanduslangusest rääkida. Kuid Marit oli eelmine õhtu reiti saanud kirja ühelt huvitavalt kasutajalt "waterbased" , sisuga:
"Jou! anna andeks, et sind sellise kirjaga tülitan aga...vaatasin su pilte ja leidsin, et oled hiiglama ilus ja armas ja ma tahaksin sulle hirmsasti keelekat teha. mis arvad?"Marit ei olnud veel kunagi midagi nii armsat lugenud. Ta jälgis seda kirja natukene aega ja helistas siis Merule, et ta ei saa tulla kuna tema vanaisal pidi homme sünnipäev olema. "Ma ei olegi seda kunagi keelega teinud", mõtles ta. Nõnda jäid Meru ja Alan kahekesi.

Alanil oli eelmisest kuust paar kohvisaia alles, mida ta Merule pakkus. Nad sõid neid saiu pikali kuni Meru tegi suure avastuse, et need on kohvi maitsega. Tegelikult olid need lihtsalt vanaks läinud juba. Et Meru sellest aru ei saaks, viis Alan teema kõrvale ja hakkas tema suure venna Merloni kohta pärima. Kuna kõik Alani klassiõed olid pidevalt temast rääkinud, siis tekkis talle kiusatus teda oma silmaga näha. Meru kartis kõige hullemat ning ütles, et Merlon on tegelikult Afganistanis püramiide ehitamas. Peale kohvisaiade söömist kõndisid nad linna peal edasi kuni avastasid ennast Braavo eest. Seest kostus kaheksakümnendate träna, mis ei olnud sugugi kohvi maitsega. Alan tahtis teada, kes sellist muusikat kuulab ning nad läksid akende taha piiluma. Kuna kardinad olid ees, siis ei olnud midagi näha. Samal hetkel maandus Braavo ette ka imelik lennumasin, millest tulid välja rohelised tundlatega elukad. Alan arvas, et need on ufod. Meru tegi uue avastuse, et need on vist tränaufod. Alan pakkus ka neile kohvisaiu. Peale seda kõndisid nad jälle edasi kuni sattusid tundmatusse rajooni.

Õnneks oli Alanil kaart kaasas ja peale hoolikat otsimist, tegi Meru tänase päeva kolmanda avastuse: "See ongi see Vallikäär, millest Silver mulle rääkinud oli". Sellest vaimustuses olnud Alan hakkas seal reidikaid tegema kuni Merul urineerimis vajadus tekkis. Suurest poseerimisest tundis ka Alan, et oleks vaja ära käia. Alan läks esimese puu taha. Tema kõrval seisis kiilakas. Alan palus kiilakal onul oma kotti hoida kuna onu tundus sõbralik. Meru ei leidnud kohta kuhu minna ning ta ostis R-kioskist purgi ja kasutas seda. Kui nad lõpuks tagasi kesklinna jõudsid, ütles Alan, et ta peab nüüd koju minema. Kuna ta ei leidnud oma rahakotti, siis maksis ta bussijuhile kohvisaiades. Koju jõudes avastas Alan, et ta jättis oma koti kiilaka kätte, kus sees oli olnud ka tema rahakott ja muud isikut tõendavad dokumendid.

Ta sõitis tagasi linna ning leidis kiilaka selle sama puu juurest, kus ta ennem urineerinud oli. Uuesti koju jõudes märkas ta, et see ei ole tema kott ning kiilakas onu oli olnud Sindi/Sendi Vofka peale sõjaväes käiku. Ta otsustas veel kolmandat korda linna sõita ning sai oma koti tagasi Braavo eest, kus tulnukad veel siia maani oma kohvisaiu sõid.
Kui Meru koju jõudis, siis rääkis ta Silverile, kuidas nad olid juhuslikult Vallikääru sattunud. Ta märkas msnis ka Maritit ning küsis, kuidas tal vanaisa sünnipäeval läks. Marit ütles, et tema vanaisa on pervert, kes tahab oma keelt igale poole toppida. Meru soovis südamest, et tema vanaisa ka selline oleks. Ta tegi omale teed ning sõi oma viimase kohvisaia ära peale mida ta magama läks. Sel ööl nägi ta und kiilakatest ufodest, kes ennast Merloni tehtud kohvisaiadest pikali sõid.

Rolandi looming Vol. 2

Juuli.24.2008
Rolandil oli kodus istumisest kopp ees ning ta otsustas minna Eassallu. Kui ta oli jõudnud audru, sõitis üks jobu oma autoga tema kõrvalt mööda ,kuid seal kohas juhtus olema sopalomp, mille pärast sai Roland märjaks ja sopaseks. Ta karjus: ´´kuradi litapoeg!,, ja näitas autopoole keskmist sõrme. Auto keeras otsa ringi ja hakkas Rolandi poole sõitma. Roland jooksis kähku ära ja jooksis oma 10 minutit kuni ta märkas, et ta ei tea kus ta on. Ta vaatas ringi ja nägi ühte tüdrukut, kellel olid pealuudega riided. Roland tahtis tema käest küsida, kus ta on aga ta ei julgend kuna pealuuhullul olid suured päikseprillid, mis tegid ta kurjaks. Roland jooksis kähku igaksjuhuks minema, kuna ta ei teadnud millised hullud võivad siin tegutseda. Ta jooksis kortermajani kus ta nägi heledapäist tüüpi, kes pani mingit klaaspudelit prügikasti. Roland ei näinud pärishästi mis sinna pudelipeale oli kirjutatud ta luges sealt pealt välja mingi „kapi viina.“ Ta läks selle tüübi juurde, kuna tema ei tundunud üldsegi hirmus. Roland küsis talt:“ kas te saaksite mulle öelda kus ma olen ?,,. Kuid ta ei saanud selle tüübi sonimisest midagi aru ,ning se tüüp jäi prügikasti juurde magama. Roland nägi äkki Silverit ,kellelt ta küsis et kus ta on. Silver ütles talle: ´´Misasja sa siin teed? Muide sa oled põldeotsal.,,. Silver kutsus Rolandi mingisesse punkrisse kus oli lausa elamine sees. Peale elamise, oli seal ennast umbejoonud Rauno kes mängis endaga kaarte. Kui Silver ütles Raunole ´´jou,, siis Rauno pomises Silverile ,et ta ei segaks tema tähtsat mängu. Natukese aja pärast tuli sinna mustade päikeseprillidega tüdruk, mille peale Roland ära jooksis. Ta jooksis nii kaua kuni talle tuli vastu Meru ,kellel oli alkoholi kaasas ja plaanis jaama jooma minna. Roland võtis talt kratist kinni ja ütles:“ jääb ära!“ Koju läksid nad nimodi ,et Roland lohistas Meru järgi ,kuigi ta vastu punnis. Kojujõudes tundis Roland ennast kangelasena, kuna ta päästis oma õe.

Forgotten Memories (Part 7)

Samal ajal... kõrgel, kõrgel taevas elas Elvis, jumala noorim poeg.
Talle oli antud ülesanne hoida Silveril silm peal ja hoolitseda selle eest, et Silver oma õnne üles leiaks. Jumal teatas, et Elvis oma asjad pakiks ning varahommikul maa suunas teele asuks. Elvis otsis üles oma kompassi, hambaharja, tühja patarei, eelmise nädala "Pärnu Postimehe" , tuulejope ja vanavanaema pildi ning pakkis need pappkasti, kus jumal oli varem oma aluspesu hoidnud. Peale seda, kui ta oli ära vaadanud "Teadmata kadunud", läks ta magama, et hommikuks välja puhata.

Järgmisel hommikul... madalal, madalal maa peal ärkas Silver õudusunenäo peale. Ta nägi unes, kuidas Elvis oli talle oma tuulejopet selga pakkunud. Kuna õpetajate streik kestis veel ja Silver oleks võinud veel rahulikult magada, ei olnud tal und ning tema pea oli täis igasugu mõtteid, millest nii lihtsalt lahti ei saanud. Ta tundis, et vajab värsket õhku ning läks oma maja ette pingi peale istuma. Tal ei olnud aimugi, mis kell on, kuid väljas oli alles kottpime ning taevas helendasid tähed. Silver tundis enda üle uhkust, kui ta peale pikka otsimist miljonite tähtede hulgast "Suure Vankri" üles leidis. Nõnda taevasse vahtides nägi ta järsku langevat tähte. Pikema mõtlemiseta hakkas ta soovima asjast, millest ta oli juba ammu unistanud. Hetke pärast nägi ta järgmist langevat tähte ja lõpuks ka kolmandat, kuid mõlemaga neist kordas ta lihtsalt oma esimest soovi. Ta ei tahtnud veel tuppa minna ning otsustas küla peal natuke ringi käia. Väljas oli külm ning Silver oli ainult öösärgi väel, mille ta Meru emalt saanud oli. Meru oli talle rääkinud, et ema andis selle ära kuna see pidi vaime tooma. Vaime Silver eriti ei kartnud, sest vanaema oli talle alati öelnud, et mehed ei nuta. Kuigi Silver ei teadnud, kuidas see vaimudega seotud on, siis oli ta kindel, et ükskord saab kõik selgeks.

Ta lasi mänguväljakul paar korda liugu ning jäi siis kiigu peale istuma. Teda piinas suitsu nälg ning ta soovis, et ta oleks viimase tähega omale suitsu soovinud. Ka magavale Elvisele jõudis see soov kohale ning paari minuti pärast istus ta mänguväljakul teise kiigu peal. Ta keeras terve oma ajalehe rulli ning süütas selle. Tõmbas paar mahvi ning pakkus ka Silverile. "See on ju vanaks läinud", ütles Silver. "Vabandust, aga ma ei ole uut veel läbi jõudnud lugeda", vastas Elvis. Korraga puhkesid nad mõlemad naerma. "Kus sa olnud oled kõik see aeg?" , küsis Silver. "Seal kõrgemal on palju tegemist ja paps ka ainult möliseb koguaeg" , kurtis Elvis. Muidugi ei olnud see Silveri esimene kord Elvist näha. Umbes kaks aastat tagasi ostis Silver Elviselt turu pealt purgi täie tikkreid ning lasi ennast ebaseaduslikul viisil Elvise kasupojaks teha. Ühtlasi tähendas see seda, et jumal oli Silveri kasuvanaisa.

Silver kutsus Elvist enda juurde kohvile, kuid Elvis ütles, et ta ei tulnud siia lõbutsema. Nähes värisevat Silverit, küsis Elvis: "Kas sul on külm?" . "On küll, AGA MITTE NII KÜLM" , vastas Silver, tuletades meelde õudusunenägu, kus Elvis tahtis talle oma tuulejopet selga panna. Solvunud Elvis hakkas oma hambaid pesema ning mängis vanavanaema pildiga peitust. "Sa ju tead, mida ma soovisin?" , katkestas Silver Elvise. "Tean ja sellepärast ma siia tulingi, et aidata sul seda soovi täita" , vastas Elvis tõsise häälega. Isegi, kui ta seda ütles, siis teadis Silver, et teised siin aidata ei saa ning kui ta tahab, et see täituks, siis tuleb tal endal pingutada ja vaeva näha. Samal ajal käis üks kõva pauk ja äkitselt avastas Silver ennast voodi kõrvalt põrandalt. Ta sai aru, et tegelikult ta ei olnudki üles tõusnud ning kõik see oli olnud järjekordne unenägu. Kuid ei. See oli teistsugune. See oli omamoodi eriline kogemus. Ta tundis seda reaalselt ning teadis, et ka mõtted ning unistused selles unenäos olid olnud reaalsed. Ta oli kurb ja õnnelik samal ajal ning vandus endale, et ei anna kunagi alla.

Forgotten Memories (Part 6)

Jaama elu kulges edasi nagu tavaliselt. Istuti punkris ja mängiti kaarte. Siret oli omale netist ilusa poisi leidnud, kellega ta enamus päevast msnis rääkides aega veetis. Silver avaldas saladuse, et tal on virtuaalsed suhted teiste meestega, mille peale tunnistas Meru Raunole, et nägi unes, kuidas nad abielluma pidid. Väidetavalt oli Meru Rauno tänavalt leidnud, kuid Rauno oli Miku näoga. Olenemata sellest teadis Meru täpselt, et see on Rauno. Alan oli kuri, sest Silver oli talle ikka veel 30 eeku võlgu. Roland sai enda koerast inspiratsiooni ning hakkas Merust raamatut kirjutama.

Jõudis kätte 5. november. Kooli ei olnud, sest õpetajad streikisid värviliste kriitide vastu. Kuid Meru läks ikkagi kooli, sest tema ei olnud sellest midagi kuulnud. Kooli tuli ka Marit, kes oli tänast koolipäeva oodanud. Marit ja Meru olid mõlemad eelmine öö kõvasti bioloogia ja keemia tööks õppinud. Pettunud, et kooli ei toimugi, hakkasid nad märatsema ning pildusid õpetajaid märja tahvli lapiga ja laulsid peldikus "Massi kommunikatsiooni". Pärast närvide rahustamist arvasid nad, et koju pole veel mõtet minna ning nad läksid Merkale külla. Merka isa oli tööl, mis võimaldas Merul ja Maritil ka seal edasi laulda. Marit tundis, kuidas ta kõht korisema hakkas. Ta avastas, et oli oma ananassi leivad koju jätnud, mille peale ta Merka diivanit närima hakkas. Kuid see ei täitnud tema kõhtu ning ta tundis, et peab midagi vägevat sööma. Merka tegi talle elevandi kujulisi juustu saiu, mis nägid tõesti vägevad välja. Peale tunni ajast söömist mõtles Marit, et ta võiks veel midagi närida, aga ütles oma viisakuse tõttu "Aitähh, kõht on täis". Ta mõtles endamisi ning küsis siis Merult: "Kui palju teed sa veel juua kavatsed?" . "No ma ei ole lugenud, aga tahaks mingi 10 liitrit, mis tähendab, et kuskil 2 tassi pean veel jooma" , vastas Meru.

Koolist jõudis koju ka Andro, kes oli järjekordselt ühe WC-poti õhku lasknud. Ta ei vaevunud kellegile tere ütlema. Viskas vaid oma koti nurka ja kadus tagasi välja. Merka oli kurb, sest ta tahtis, et Andro tema elevandi kujulisi juustu saiu maitseks. Siis jõudis koju ka Merka isa.
Ta nägi välja nagu poleks nädal aega süüa saanud. Ta istus laua taha ning sõi kõik allesjäänud juustusaiad ära, mille peale muutus kurvaks ka Marit, kellel oli plaanis mõni sai koju kaasa võtta. Merule helistas Roland, kes tahtis Meru seksielu kohta ühtteist teada, et seda oma raamatusse kirjutada. Marit rääkis Merkale, kuidas üks õpetaja koolis peerugaasi sisse peaaegu ära lämbus, nii et gaasimaskides arstid ta haiglasse viisid. Veel rääkis ta seda, kuidas ta üks öö oma kassiga võidu naernud oli nii kaua kuni ema lõpuks üles ärkas ja lärmakate naabrite tõttu politseisse helistas.

Kõigil oli lõbus kuni kell sai pool viis ning Meru teatas, et ta peab koju minema. Kodus mõtles Meru oma elu üle järgi ning sai aru, et kõik ei olegi nii hea ja tore nagu ta arvanud oli. Ta ei suutnud enam kellestki lohutust leida ning pisar silmas heitis ta magama ja ei tõusnud ennem järgmist hommikut.

Rolandi looming Vol. 1

Jaanuar.15.2006 Hommikul ärkas Meru ülesse , kuid tema õnnetuseks ei teadnud kus ta on. Vana katkine vatitekk mille all ta magas oli läbi vettinud. Meru tundis koera kuse haisu, ei läinud kaua aega kuni ta aru sai et see mis haisu tekitas oli vatitekk . Meru pühkis oma udused silmad puhtaks ja avastas et ta on vanas mahajäetud laudas. Ta jooksis laudast välja ja nägi et ta on linna ääres kus liiklust ei ole. Merul oli külm ja janu. Ta võttis maast lund janu kustutamiseks. Kuni Meru lund õgis tuli tema juurde vanamutt kes ütles Merule:" kullalapsukene kas siis nii lund süüaksegi?" Meru naeris ja jäi kohe mõttesse ning ütles vaikse ja piinliku häälega "ei". Nurga taga suitsetav Tauno nägi seda pealt ja läks Meru ja muti juure. Tauno küsis esimese asjana Meru käest: "kuidas magasid?" Meru läks kohe närvi ja karjus : ´´Kas sina olidki se rott kes mu sinna magama pani?!,,. Tauno hakkas naerma ja ütles ´´See pole minu süü et sa end täis jõid ja kartsid koju minna, mina tõin sulle ainult teki ja jäin sinna kuni koer tuli ja su teki peale kuses ,,. Peale seda läks Tauno torisedes ära ,ja merugi arvas et oleks õige aeg koju minna . Meru seiklused olid sealt maalt lõppenud.

Forgotten Memories (Part 5)

Järgmine hommik...
Nädalane vaheaeg oli lõppenud ning lastel tuli taas hakata koolis käima. Uue veerandi esimene päev ei toonud Silverile just palju õnne. Hommikul jäi ta bussist maha kuna ei suutnud oma püksilukku korralikult kinni panna. Kooli jõudes avastas ta, et on oma koolikoti koju unustanud. Enne klassi sisenemist jooksid kolmanda klassi lapsed ta pikali ja lõpetuseks avastas ta, et on sattunud valesse kooli. "Mis kuradi koht see on!?"...Äkki läks pilt tema ees selgeks. Ta avastas ennast küll vales, kuid samas ühes tuttavas koolis. Pikema mõtlemiseta astus ta sealt välja ning sõitis esimese bussiga koju. Kooli tagasi see päev ta enam ei läinud.

"Täielik mäller", mõtles ta endamisi. Tal ei olnud aimugi, kus kohas ta hommikul üles tõusis või mida eelmine päev teinud oli. Saabus sõnum, Meru(L) : "Muidugi sa pole kuri,sa ei ärganudki xd.Aga ja,pärast räägib xd (kk,ll)". Silver ei jaganud mitte midagi. Ta tundis ennast halvasti ning läks arsti juurde. Tal tuvastati krooniline mälukaotus. "*köhh* See on tekkinud liigsest ***** *köhh*", ütles arsti tädi punastades. Arst kirjutas talle välja kolme erinevat ravimit, millest Silver elusees midagi kuulnud ei olnud. Koju jõudes olid tema mõtted veel segasemad, kui ennem. "Mis mul siis ikkagi viga oli?" , torises ta omaette. Ta läks arvutisse ning tahtis oma imelikud tunded enda bloggi kirja panna, kuid see oli asjatu, sest iga uue lausega oli ta eelnevad laused unustanud. Ta tundis nälga, kuid ei leidnud köögist midagi, mida ta hetkel süüa tahaks. Ta läks tagasi enda tuppa ning silmas laua peal kommi taolisi asju. Suure näljaga toppis ta need kõik korraga suhu ja jäi magama.

2 tundi hiljem....
Ta ärkas oma õe helina peale ning koheselt tuli talle meelde, et ta lubas emale, et teeb kell 4 pliidi alla tule. Hetk enne tiku süütamist tuli talle kõik meelde. See, kuidas ta oli üritanud bloggi kirjutada, kuidas ta oli arsti juures käinud ja kommi taolisi tablette saanud, mida tuli kord päevas võtta. Talle meenus isegi see, kuidas ta oli hommikul Meru juures tõusnud, bussi asemel Rolandi seljas kooli sõitnud, mis oli olnud hoopis vanadekodu. Koolikoti asemel kandis ta seelikut, mis oli hommikul pükste asemel jalga tõmmatud ning lapsed, kes ta pikali jooksid, olid lihtsalt kerjused, kes vanadekodust putru varastamas käisid. "Ew külm riisipuder", tuli talle eelmisest kuust meelde. Korraga tuli talle meelde, kuidas ta oli üritanud gaasiballoonist juua ja selle siis lahti jätnud. Kiiresti pani ta tiku tagasi topsi ning lasi toa õhuvärskendajat täis, et gaasi lõhn ära kaoks.

Sellest ajast peale tunneb Silver, et ta on geenius. Talle meenuvad aastate tagused pisiasjad ja vahest isegi asjad, mida ema temaga väiksena tegi. Üldiselt lahenes kogu olukord hästi. Silveri ema pidi vanadekodus nädal aega kokana töötama kuna riisihelbed Silver seelikul tõestasid tema süüd pudru varguses. Roland hakkas vabal ajal vabakutselise takso juhina töötama ning Silver ja Meru hakkasid koos rohkem aega veetma ning avastasid varsti, et nende suhe on midagi enamat, kui lihtsalt meeldivus.

Forgotten Memories (Part 4)

Varajane hommik. Silver ärkas selle peale, kuidas Ingrid ja tema sõbranna mööda tuba ringi joostes Nexuse "Nii Kuum" laulsid. Silveri vanemad olid juba tööle läinud ning tal tuli järjekordselt endale ise kohvi teha. Peale hommikusi multikaid läks Silver arvutisse ja nägi msn`is Meru, kes ei olnud veel magama jõudnudki. Ta rääkis talle oma unenäost, kus nad olid abiellunud jaama punkris, mis oli täis Kapteni Viinu ja kastide viisi kahe liitriseid Bocke. Külalisteks olid jaama rahvas, Alan ja Elin. Ning nagu alati, siis täis oli ainult Tõnis, kes pulmatorti oma kadunud vanaemaks pidas. Meru hakkas kõige selle peale naerma kuigi Silver oli sellisest abielust juba ammu mõelnud..."Silver has logged off". "Jobu!", karjus Meru läbi erkaani, oletades, et Silver äkki kuuleb. Helises Meru telefon. Helistajaks oli Silver. "Kuule, meil läks mingi vool ära, et ma ei tea mis viga on", kostus läbi telefoni.
"Nagunii sa oma jobudusega lasid korgid läbi", vastas Meru. Silver: "Mina .... sind ka" ja katkestas kõne. Kuid samal hetkel läks ka Merul kodus vool ära ja nii jube, kui see ka ei oleks, siis paari tunni pärast oli peaaegu terve Pärnu ilma vooluta.

Tulemas oli üks aegade suurim torm Eestis. Tuulepuhanguks mõõdeti 46 m/s ja nii mõnegi vana maja katuseid oli lennus näha. Hirmunud inimesed jooksid majadest välja ja liikusid oma asjadega maa-alustesse keldritesse varjule. Silver jagas ühte keldrit oma vanaema ja koos kahe teise vanuriga, kes olid vanaemale külla tulnud, et arutada "Kodus ja Võõrsil" eilset osa. Silver helistas uuesti Merule ning oli tema pärast kõvasti mures. Aga Meru ütles, et tal on aias liivakastis üks salajane tunnel, mis peab isegi maailmalõpu vastu. Tunneli luugi lasi ta oma väiksel vennal Rolandil lahti teha kuna Taavi oli sinna peale pissinud. Peale kuute tundi Meruga rääkimist oli Silveri aku juba tühjaks saamas. Teda ei huvitanud enam ümberringsete vanurite kohalolek ning ta nõudis Merult telefoni seksi, kuid Meru keeldus ning ütles, et ta ei saa seda ennem, kui nad on siit ükskord eluga pääsenud.

Torm kestis neli päeva ning kahjustada said ainult väiksemad majad ja kelder, kus oli Silver oma vanaemaga olnud. Järgmised kaks päeva veetis Silver haiglas. Tema vasaku jala suure varba pealt oli küün ära murdunud kuna tema vanaema sõbranna oli pimedas talle peale kukkunud.
Peale haiglast välja saamist läks Silver Meru juurde, aga telefoni seksi olid nad mõlemad unustanud, kuid selleasemel veetsid nad oma elu kõige erilisema öö.